Igal hommikul mõtlen, et nüüd lähen Pirtale ja kui tuult pole ja muud ka seal teha, siis lähen teen muid asju. Aga pahatihti lähen ikka vee peale. Mis teha, meeldib seal olla ju. Nii tänagi. Silveri puri oli juba üleval, Peeter Kasel ka. Andsin oma surfiõpilasele kamad kätte ja püüdsin säilitada tahtejõudu, et öelda õigel hetkel „ei“. Samas kritiseerisin Martinit, kes tahtis tennist mängima minna... Martinil oli ka hea uudis: keegi hea surfar sõidab maailmas esikohtade peale isegi 50 aastaselt. Niisiis on mul veel pool karjääri ees :) Selle peale rigasin 12-ruuduse üles. Merelt tuli Wojtek ja ütles tõsimeeli, et ma olen pro – nüüd panin lauale ka uime alla. Väga lahe on hea tujuga merele minna! Martin ja Heiko tulid ka. Jõesuudmes tõmbas tuul mõnusalt, Martin pani kuulimuna poole minema. Mina koos Silveriga tema järgi. Õhk oli väga soe jällegi, kuid vesi taas sigakülm. Niisiis kõik lootused taas kirde-termotuulel, mis justkui mere peal pagitas.  Alguses ei saanud ma kuidagi trapetsisse, sest olin lühikese kalipso ülemise osa seljast maha koorinud ja see kattis trapetsikonksu ära. Väga nõme oli just suure vaevaga käima pumbates seda lõpuks avastada. Püüdsin siis ühe käega veel natuke pumbata ja teisega kalipsot kohendada – pekkis üritus. Silver sõitiski minema ja kätte ma teda enne tiksumajäämist ei saanudki. Aga see tiksumajäämine oli üsna lõplik. Teistel viskas varsti kopa ette ja nad sõitsid kaldale. Mina meenutasin oma mõnesid sõidupäevi kirdetuulega Merivälja muuli all ja püüdsin sinna tiksuda. Mõtlesin, et kui seal ka tuult ei ole, siis lähen ka maha. Natuke ikkagi oli, mistõttu tegin seal pagides pumpamist ja glissist väljavajumist vaheldumisi. Ja siis tuli jälle tuulevaikus. Millegipärast oli merel täna jube mõnus olla, sisustasin aega silmad kinni tiksumisega, et tunnetust parandada. Seda soovitas kunagi mulle ka Juss (EST-99). Peale Jussi on silmad kinni sõitnud ka Kivistik, kes Sevastoopolis sel moel otse sõjalaeva ette sattus. Kui ta tukastusest ärgates pea poomilt  üles tõstis, siis oli kõrge maja suurune sõjalaeva vöör otse tema ees, helikopterid, kahurid jms pardal, pluss siis hüsteerias meekond röökimas.... Mul õnneks sõjalaevu ette ei sattunud, aga oli tunne, et sõidan ringiratast. Edelas hakkas äiksepilv mere kohale vajuma, juba oli kuulda Thori vankrirataste kõminat. Lootsin, et saan selle pilve alt tuleva tuulega Pirtale tagasi. Esimeste pagidega lasin korraks veel Miiduranna sadama alla. Sealt tuli emailvärvi magusat lõhna vee peale. Jõudsin veel mõelda, et kõik noored purjetajad muutuvad niimoodi toksikomaanideks, kui juba hakkasid näkineiud mu laua ümber ahvatlevalt trallitama... tuli meelde Mahetiimi liikmeksastumise tingimus – ebaloomulik vahekord näkineiuga... Kui ma lõpuks jälle taevasse vaatasin, oli pilv juba lääne poole kadunud ja tuul puhus millegipärast idast. Sõitsin – tiksusin otsustavalt Pirta poole, kui äkki hakkas pagisid tulema. Sain vaevata glissi ja lasin natuke aega nudistide ranna juures edasi-tagasi. Siis läksid pagid teravaks ja tühjaks ning tuul pööras kagusse. Mina reageerisin sellele pika glissis triibuga Pirta jõe suudmesse, kus jahid võistluseks kogunema hakkasid. Nüüd olid osad pagid lõunast ja vaheldumisi soojad-külmad. Mitu korda jäi ka puri korraks suureks aga sileda vee peal oli päris mõnus kimada. Sellist pagilist ja suhteliselt tühja tuult ma üle poole tunni tarbida ei viitsinud, pealegi olin vee peal olnud juba sajandeid. Vahepeal loputasin mereveega suud, et eilne vein limaskesta ära ei kuivataks. Kaldale tulles nägin, et Vettik purjetas mööda jõge uhkelt välja. Korraks mõtlesin koos sõita, kuid selle tuulega polnud erilist pointi ja mu käed olid ka väga hellad juba. Kaldal võitis Wojtek Gunnarilt ühe õlle, sest nad olid mu purje suuruse peale kihla vedanud. Mõlemad läksid ka vee peale, kuid mina valmistusin grilliõhtuks. Tuul oli soe ja sametine, kana ja vein maitsesid hästi ja seltskond oli vaatamata nende merel tüngasaamisele hea. Vahepeal lõbustasime ennast sellega, et arutasime, kuidas Vettikut kilomeetrite kauguselt peegelsileda mere pealt ära tuua, lõpuks sai ta mõne tunni pärast ise koju. Ma otsustasin ka seekord kodus ööbida. Imelik.