Tõelise surfihipi moodi, ärkasin jälle mere ääres oma bussis. Leidsin kohe õnneks pudeli vett, kaks veini eelmisel õhtul olid suu kuidagi väga kuivaks teinud. Ühtlasi tuvastasin oma asukohaks Pirita surfiklubi parkla. Kohe helises telefon ja Kask küsis, et mis saab. Teatasin oma koordinaadid ja kui ta hiljem oli mind natuke aega tulutult otsinud, siis tõmbasin bussiukse lahti. Pidasime igasugu plaane, tellisime "Meat Lovers" pizza ja püüdsime rahvast kokku saada. Prognoosi järgi oli hea slalliilm tulemas. Lõpuks saime konsensusele, et teeme dessandi Randvere randa Muuga sadama juurde. Rolle on vahel mind sinna ikka kutsunud, kasutades erinevaid ahvatlusmeetodeid. Nüüd siis läksimegi. Jätsin veel üleskutse jutukasse ka, et ikka oleks rahval teada, mis toimub.

Niinepuu tee viib otse randa. Parkisin kogemata okastraadi ja punavalge klepsu põimingu ette. Varsti ilmus kepi toel hommikumantlis vanahärra, kes agressiivselt teatas, et see on tee koht. Muru oli tõesti okastraadi taga kitsalt niidetud, vahetasime mõned mõtted, peremees vaatas, et ma olen täiesti põrunud ja läks minema. Ma ajasin auto ka teise kohta. Rigamiseks on seal heinamaa-tüüpi rannaäär, kus kohati "miine" võib leida. Muidu päris bro. Mõõtsime Kasega tuult - puhus keskmiselt 12m/s, pagid olid 14 ja peale. Rolle tuli maha ja oli ennast tühjaks sõitnud juba. Keegi suuremat kasvu surfar tuli 6,2 purje väiksemaks vahetama, mistõttu otsustasime Kasega, et tema 6,3 ja minu 6,7 peaksid toimima küll. Laua alla kruvisin tutika Select slalliuime, mis pole just tark tegu uues spotis, kuid Rolle kinnitas kõige nimel vandudes, et kive pole. Teekond mereni on pikk ja terava kiviklibuga neem, mis on selle koha ainuke miinus. Plätud aitasid küll välja seekord. ja tõesti, Randveres ongi ilus liivane põhi, mis mu uuelt uimelt ainult värvi natuke kulutas. 6,7 oli alt +3 cm ja ei jäänud üldse suureks. OK, loodepoolses nurgas jibe tehes ei saanud ma küll poomi tagumist otsa korralikult tuule poole tõstetud, kuid see tuleb ikka rohkem täiesti puudulikust jibetrennist. Esimene emotsioon oli küll jube hea - pooleteistmeetriste lainete vahel olid pikad siledad vahed, onshore tuulega (kirdest) pidin küll kõvasti valima, millisest lainevahest paremal halsil üles saan keerata. Nii mõnigi kord läksin ikkagi lendu ja kuna parema halsi hüpped ongi minu raudvara, siis maandusin huvitavatesse poosidesse. Vasakul halsil oli väga kaif lainevahedes speedi lasta, laine ja tuule nurk ei lasknud seekord küll tippkiirusi koguda kahjuks. Ega nende slallikamadega palju muud teha seal polnudki. Vahepeal sõitsime Papaga koos, ta on isegi veivikatega kuradi kiire, vist oli 53 sellel lõigul, minu päeva tipuks kujunes 58. Paremal halsil sõitis väga tublilt Annika, kes vahepeal minust ja väidetavalt ka Kasest mööda läks. ootasin teda paar korda, et siis vasakul halsil trumbid lauale lüüa, kuid Annika häbenes jibe lõpuni teha ja ma ei saanud ka päev otsa seal oodata kuni ta lainetes veestarti teeb. Korra jäin ise ka slallikatega shorebreaki, mis päädis ligi 7-minutilise maadlusega. Vahepeal olin terve kehaga veest väljas masti ja poomi küljes rippumas, kui see slallipurje alaliik järgmise suure laine kinni püüdis ja tagurpidi läks. Seega natuke füüsilist ka sellesse päeva.... Päris sadama alla ei kannatanud sõita, sest seal pidi tuul tünnide pealt otse pähe kukkuma, nagu Rolle hoiatas. Liiga loodenurka ei maksa ka ronida, sest Niine leidis seal vahepeal ennast suure ja petliku kivi kõrvalt, mis ainult lainepõhjades ennast näitas.

Tasapisi ilmus tuttavat rahvast vee peale. Timo, Niine, Gunnar, Papa, Meigo, Andres Valkna, Heiko... dessant muutus rahvarohkeks. Slallikatega olid küll vaid kolm sõitjat. Niine suutis teha one-leg veestardi, mis ta põlve ära murdis. Randvere on nagu lohemadu, iga kord peab keegi ohvriks jääma. Pärast seda oli mul süda kerge ja sain rahulikumalt sõita, teades, et täna minu kord ei olnud. Heiko märkas õnneks murdunud jalaga Niinet ja abistas ta kaldale. Vahepeal puhkasin natuke ja vaatasin, kuidas Papa paremal halsil bäkki proovis. Ülejäänud lasid sellist freeraidi, mis sellele kohale hästi sobis. Laine andis lihtsalt vürtsi juurde.

Vist ligi kaks tundi sai sellelt spotilt süütust võetud, ilm oli soe ja ülihea. Maha kobides oli selline eriline rahuldustunne nagu vahel sügiseti Püünsis või pikkade formulatrippide järel Pirtal. GPS keeldus küll kaardile salvestamast, aga ega mu kiirused polnudki seekord seda väärt. Sõin ära bussis olnud 4 jogurtit ja nautisin natuke paduvihma, siis sai see surfipäev selleks korraks läbi.

Kellegi mastijalg jäi sinna heinamaa sisse maha, võtke ühendust, kes puudust tunneb! Kaupo (kekakas) sõitis samal ajal kaks lahte loode pool ja kuna ta oli üksi, siis tuli tal ainukesena ohvriks jääda. Laua ahter on nüüd peaaegu pooleks, kuid mees ise õnneks ühes tükis. Idakaare tuultega on Randvere teema! Igatahes.