Esimene päev oli oodatult tormine. Kui ausalt öelda, siis oli mul plaan minna Maardule, et GPS-i mingisugunegi algtulemus sõita ja pühapäeval Väänas laineid nautida. Aga ikka vedasin ennast Pirtale, vana sõdur tahab siiski lahingut. Võtsin vastu Helle poolt lahkelt pakutud 9,0 purje ja rigasin üles. Sealjuures kõverdus veidi mu pikk mastijalg, aga see ei muutnud asja. Ka numbrid sai purjel vahetatud ja kõik sujus. Tuul muudkui tõusis. Kõik olid väga hakkamist täis, kellele siis ei meeldiks ikka tuulega surfata. Mul jäi üle lahendada veel uimeküsimus. Kas Z2 S - - või Deb R20 S- või ...  Aga nagu see mitme (7?) sõlmega otsa lugu oligi: keegi kurivaim oli ka viimase sõlme kärsitult lahti sõlminud ja tuul muudkui tõusis. Hiliseid rigajaid oli kaldal veel mitmeid. Erno jooksis ka merelt tagasi ja võttis 9,5 purje. Konsulteerisin igaks juhuks varnast võtta oleva uimespetsiga ja tuligi tiimiboksist negatiivne vastus: see uim sellist tuult ei kannata, väga ilmselt läheb katki. Niine seevastu arvast, et igasugune Deb pillub lauda rohkem, kui ükski Z. Ja tuul ikka veel tõusis. Lõpuks sain Zuppingult selge keelu merele minna ja kuigi mul viimasel ajal tugeva tuulega probleeme ei ole, langetasin raske otsuse mitte minna oma ainukest konkurentsivõimelist uime lõhkuma. Ei saa öelda, et ma eriti uhke oleksin selle otsuse üle, kuid arvestades eelseisvaid sõidupäevi (mitte ainult võistlusi), siis tundub see siiani mõistlik. Avasin siis õlle ja võtsin binokli. Ülevalt klubist oli küll lahe vaadata! Rada oli nagu peo peal. Kommenteerisin huvilistele toimuvat, endal meel kibe. Näha oli, et esimesed küll sõitsid, kuid järgmised pidasid juba surviving-tüüpi võistlust, mis ehk oleks sobinud Jaanusele, kes läks siiski Ristnasse. Ja tuul ikka veel tõusis. Kui Niine teise starti hakkas minema, siis läks tema ees eriline pagi, mis kõik eesolevad purjed vette pillutas. Ja kui Niine sinna pagisse sõitis, siis läks ka tema... Mul ei olnud sugugi heameel, kuid tundsin ikkagi teatavat kergendust, et sinna hullu panema ei läinud. Teisest stardist said mõned ikka minema, arenes võitlus Erno, Tomi ja Johni vahel ja siis kukkus ka Erno keset krüssulõiku lihtsalt täiega sisse. Otsisin binokliga merel ringi, Vettik sikutas purje täiesti lootusetult, et veest kuidagi välja saada, mõni oli veel külili ja järjest hakati kalda poole sõitma. Finisheerisid vaid 8 eriti kanget. Teise ringi allatuule märgis lasi isegi Martin purje allatuult lipendama ja „ootas“ Tomi järgi. Hiljem selgus, et ta käed ei suutnud enam aju korraldustele alluda. Ja tuul ikka veel tõusis. Igatahes sain mina kaks DNC-d tabelisse sisse. Õhtul tegin lohutuseks ühe high-wind algajakoolituse, mis lõppes nudistide rannast kamade klubisse vedamisega. Tnx noortele, kes appi tulid!

Karistasin ennast kulmude blondeerimise ärajätmisega, loobujaid ei pildistata.

Teise päeva hommikul otsustasin jänesed huntidele jätta, manustasin kõvasti putru ja olin sobival ajal kohal. Udu ja seenevihm tekitasid kõigis küsimusi. Mul neid enam ei olnud. 11,0 Vapor ja Z uim, 6-8m/s prognoos paistis piisavalt tõene. Downhaul igaks juhuks +1.

Mingi totaka sebimise tagajärjel saabusin merele suht hilja. Märke polnud näha. Hakkasin kaatri juurde jõudma, kui selgus, et stardiprotseduur on juba üsna viimases järgus. Päädis see üle liini tiksumisega, kuidagi sain minema ja eriti kehva stardi järel isegi 13. koha. Kolm lätlast on ka kohal, seetõttu minu kohad ka esikümnest pisut eemal. Järgmised stardid sain kõik korralikud ja nende üle on hea meel. Ühel avasirgel õnnestus isegi Läti „orjolile“ stardi ja käiguga ära teha, mispeale ta minust maha tiksuma jäi. Aga kuna tuul keerutas ja ilm oli ka tuule poolest väga arusaamatu, siis sõitsin ikka oma „teenitud“ kohti. Tõe huvides pean ütlema, et see oli mu esimene kord sel aastal (ja selle uimega) formulaga lainetavas vees sõita. Kui purje suutsin hästi kontrollida, vahepeal oli vasakuga krüssus isegi nagu liiga „tühi“, siis laud loperdas täiega igal kursil. Eriti masendav oli paremal halsil allatuul. Chickenit muidugi peal ei olnud, sõitsin jalg lihtsalt kuskil laua keskel ja püüdsin kuidagigi lauda kontrollida. Viga oli ka see, et niimoodi sõites jätsin purje outhaulist järgi laskmata. Minu „vagunis“ figureeris pidevalt Vettik, täpselt ees oli comebacki-Mati, Papa, viimases sõidus Zupping, vahepeal ka Kivistik, Gunnar ja korraks ka Timo. Et võitlus oli äge, siis olin vahepeal liiga alalhoidlik ja allatuules memmekas. Vist on kuskil sügaval seespool olemas „ei/ja“ nupp, mis mul kõigele vaatamata oli „ei“ peale jäänud. Vaid kolmandas sõidus, kui läbi mingi ime poolteist ringi Tomiga koos sõitsin, sain vasakul alltuule kursil küljeaasadesse ja kohe tundsin „oma sõidu“ ära. Tuli isegi kiirus... Tom laiskles lõpusirgel, sundisin ta veel lõpus natuke rabelema. Tegelikult sai ta ikka veidi eest ära aga see oli kindlalt mu parim sõit, mis lõppes 9. kohaga. Loomulikult jäid paljud ka starti hiljaks ja seega tahapoole. Tabelis olin kahe päeva järel 15. kohal. Kergekaalu pjedestaalilt väljas! Halastamatu tõde!

Kuigi Martin püüdis lohutada, et uim oli ebasobiv, siis peaksin ikkagi natuke lainetava merega ka treenima. Usun, et kui sisemise nupu „ja“ peale saan ning jalad allatuules küljeaasadesse, siis suudaksin Matile ja Papale samadel tingimustel vahepeal ahtrit näidata. Aga eks nemadki tegid vigu...

Kokkuvõttes oli äge ja pingeline võistlus, mis kaalus vaatamata suhtelisele lüüasaamisele üles Pärnusse või Vääna mineku. Panin siiski kulmude blondeerimiseks aja kinni.