Häid sõidupäevi on nii palju olnud, et mul on kõik sassis juba :)

Niisiis täna öösel hakkas kell pool kolm puhuma ja paduvihma sadama. Minu telk tahtis õhku tõusta ja hommikuks oli telgikate poolenisti pealt ära ja vett tilkus sisse. Õnneks oli õhk jälle soojaks muutunud. Ka Las Dunase kämpa puud olid öö jooksul kõvasti oksi loovutanud - ühesõnaga korralik rajuilm. Mehed kogunesid tõsiste nägudega Valkna Andrese bungalosse, sest midagi pidi selle ilmaga ette võtma. Jaanus, kes tahab vee peal (ja ka vees) kõvasti kannatada, tegi ettepaneku minna pisut põhja poole, kus tuul vaiksem. Seekord oli see hämmastavalt loogiline mõttekäik, millega ma nõus olin. Vahepeal käisin ka Punta Paloma rannikul merd vaatamas, kus märg liiv lendas ja kaks surfarit peal olid. Igatahes kukkusid nad pidevalt ja pagid ulatusid kuni 30 m/s. Gibraltaril oli täielik kaos. Politsei, kiirabi ja tuletõrje olid hoos. Lõpuks murdus meil kämpas isegi 1 puu.

Canos de Meca on üsna hipirikkalik koht Tarifast 60 km põhja pool. Tee peal nägime lehm-tüüpi loomi, kes olid jube suured. Selgus, et need on isased isendid. Sellele vaatamata leidsime mingi ägeda spoti, kus 5,0 tundus jube hea olevat. Isegi lainetsoonid olid selgelt näha. Mul oli juba sõiduplaan valmis, kui Jaanus tegi taas ettepaneku, seekord mitte nii hea, et minna veel põhja poole. Kuna teised olid nõus, siis ei jäänud mul ka midagi muud üle, kui kaasa turistida. Tund aega hiljem olime esimese spoti juures tagasi, kus kohalikud ässad juba 3,1 kuni 3,7 purjeid rigasid. Panin ikkagi 4,4 üles (spoti suurim puri, aga väiksemat ei ole) ja läksin esimesena peale, kuigi rigamiskohas olnud koerasitt ja parklas maas olnud Jaanuse makaronid võisid halba õnne tähendada. Asi oli hullem, kui kaldalt paistis. 30 cm sügavuses vees olid teravad kivid püsti, mille peal käia ei saanud. Sellepärast liikusin välja bodidrääg meetodil. Ja see oli päris valus. Kendist oli isegi paar pilti, kus ta seda tehnikat viljeleb, kui Jaanus neid ära ei kustutanud, nagu tema fotodega sageli juhtub. Üks väga sheff saksa keelt kõnelev pliks sõitis ka võrdlemisi kobedalt, kuigi oli sunnitud aegajalt kukkuma ikkagi. Minul tuli vette roomates teibiga kinnitatud uim alt ära, alguses ei märganud seda ja vedas, et uime ära ei kaotanud. Ühesõnaga suutsin esialgu kaks triipu teha. Laine oli väga mõnus, umbes nagu Ristnas, kuid pisut pikema vahega. Laud oli ka justkui paras, aga puri siiski võimatult suur. Normaalse hooga sõites kadus vesi vahepeal lihtsalt alt ära, kui korralik laine vastu tuli ja siis võttis puri veel tuule alla ja mõnusalt kaua sai õhus rippuda. Nimetaks seda siis hüppeks :) Kaugemal väljas veestarti teha oli väga keeruline ülesanne. Puri peksles käes nagu tuvi, sain mastiga ikka korduvalt vastu pead enne kui lauale tõusta õnnestus. Maha tulemine oli sama keeruline. Selja tagant tulevates lainetes mööda kivisid roomamine, mis kalipso lõhkus. Ilge tegu oli, et laud ja puri käest maha panna, sest kõik asjad tahtsid lihtsalt minema lennata. 100m teiste juurde ülestuult kõndimine oli eriti kõva liivaprtisi tõttu kosmeetiline protseduur. Virgo läks alguses 4,7ga peale ja siis tuli kohe maha ja vahetas 4,1 vastu. Tema 65 liitrine Tarifal disainitud raske "Cocktail" laud tundus päris õige olevat.

Esimese shoki kätte saanud, passisin veel mingi aeg kaldal teistega koos ja siis tundus, et natuke vaikis maha, mistõttu läksin uuesti läbi kivide ja suurte kannatuste vee peale ja sõitsin veel paarkümmend minutit. Teist korda tuli juba paremini välja. Canoses on kuulu järgi palju paremaid ilmasid, kui sellel pagilise tuulega päeval. Ka laine pidi üldiselt poole kõrgem olema. Kui veel korralikult vee peale ja maha saaks, siis oleks ilgelt sheff koht! Õhtul olime kõik jube väsinud, nii et ei jõudnud isegi veini kokakoolaga segada.