Nädalavahetuseks lubatud tugev tuul tõstatas taas küsimuse, kas oleks mõistlik mingist tuule tugevusest alates vahetada F võistlus S võistlusega. Oli neid, kes arvasid, et mõistlik on järgida ISAFi reegleid ja võistelda kalendrisse märgitud distsipliinil ja oli ka neid, kes arvasid, et kuna me niikuinii ise selle võistluse korraldame ja maksame, võiks vajadusel maha panna S raja. Ise sel teemal väga arutada ei tahtnud, kuna S asju mul niikuinii pole ja need ajad ka nüüdseks jäädavalt möödas, kui FreeWavega oli võimalik enam-vähem võistelda.

Laupäeval muidugi puhus. Panin kokku 10,0. Vette minnes tuli vastu Kaasik, kes läks 10,7 väiksemaks vahetama ja see oli muidugi ohu märk. Ostustasin ise asja jubeduses veenduda ja sõitsin stardialasse. Sel hetkel oli tuul vaiksem ja probleeme nagu polnud. Sõit kulges harjumatult, vöötrapetsiga oli krüssunurk minumeelest kehv, lisaks vaheldusid 10+ pagid tuuleaukudega, niiet allatuules pidin korra napilt isegi seisma jääma.
Teiseks sõiduks tahtsin traki asendit muuta ja sõitsin rannahoone alla. 200m ulatuses kaldast aga vesi lendas ja oli tükk tegu, et püsti jääda. Tagasi stardiala poole sõites oli tuul ka sinna jõudnud ja purjeid kukkus nagu loogu. Jäin esialgu eemale passima, aga tuult tõstis veel ja sõitsin ära muuli varju veendumusega, et ega siit sõitu niikuinii ei tule. Tuli ja 8 tugevat isegi lõpetasid...
Pärast pausi kaldal võtsin freewave 86 ja 4,5 ja sain veel tunnikese sõita.

Teise päeva hommik oli vihmane ning udune ja ega kaldadlt eriti sotti ei saanud mis seal täpsemalt on. Uudiseid kaatrist oli ka peale laupäeva raske uskuda, teatati 4-6m, samas päev varem teatati ka 11-12m, kui tegelikult oli 30+ knotti. Sõite plaaniti teha 3+2 ja otsustasin esimeseks kolmeks sõiduks mõõdult keskmise 11,0 - mis nagu hiljem selgus oli vahelduva eduga liiga väike. Iseenesest sellised vaiksed tingimused mulle sobivad ja 12,0ga olen sarnastes oludes päris häid sõite teinud. 11,0ga aga millegi üle rõõmustada ei saanud.
Esimesed kaks sõitu startisin vasakuga ja sain täitsa rahuldavalt minema. Mõlemad sõidud lõpetasin 9 kohaga. Kolmandas sõidus sõit juhtus nii, et millegipärast sõitis suur porukas peale teist sõitu kaldale sirutama ja kui kolmanda sõidu protseduur algas, oli liinil ca 10 formulat. Läksin vasakuga starti ootama, kui kalda alt kõik kibekähku tulema hakkasid. Martinile jõudsin veel karjuda, et 40sekki on stardini. See sõit oli Straussiga kõva võitlus. Viimases allatuules oli ta peaagu 100m ees aga lasi pikaks. Ise jibesin täpselt õiges kohas, jibe õnnestus teha lainelt täies glissis ja sain talle 20m vahega sappa. 30m enne kolmandat märki sain tihttuules käiguga mööda ja sel hetkel võis ilmselt kuskilt juba tulla ka kärsahaisu, sest andsin tõesti selle viimase lõpu põhjagaasiga servaasades minna. 2010 Vapor on tõesti KIIRE. Jibe tegin väikese raadiusega ümber kolmanda märgi, et ta mulle peale ei saaks. Mina 5, Strauss 6. 

Kaheks viimaseks sõiduks oli minujaoks selge, et eestpoolt mul ilmselt kedagi püüda ei õnnestu, samas tagant on LAT0 ja Strauss vaid 1 ja 2 punkti kaugusel, ehk kaotada oi kui palju!

Terasema silmavaatega kodanikud on juba kindlasti märganud, et MaheTiim on vahepeal suuremaks paisunud. Ametlikult juhtus see kõik juba eelmise aasta lõpus. Isiklikult võtsin kutset Team Mahega liituda, kui meeldivat komplimenti ning mõnevõrra ka kui tunnustust tehtud töö eest (millisel rindel täpsemalt, see on veel hetkel segane). Ja siin ma olen. Tänud kutsumast veelkord, seltskond on igatahes piisavalt Mahe.

Nüüd siis pisut ka endast. Alles mõne nädala eest hakkas mulle tunduma, et minust on Kaupo asemel saanud tiimi kõige noorem esindaja -pesamuna. Lähiajal lisame lehele iga liikme juurde ka ankeedi, kus põhiparameetrid kirjas, eks siis sealt selgubki lõplik tõde. Teeraja surfamiseni leidsin aga täiesti iseseisvalt aastal 2000. Esimestel aastatel kogunes merepäevi suurusjärgus 40-50, nendest ka pooled osustusid "tünnipäevadeks," sest arusaamine tuulest, selle tekkest, kadumisest ning suunast ei andnud paremaks tulemuseks põhjust. Tõenäoliselt saab minu panuseks surfi sellest ajajärgust nimetda tõsiasja, et mina vedasin veeäärde Gunnari ja temast kujunes see, kes ta täna on. Aga ega loodus ju tühja kohta ei salli ning seepärast vedas Gunnar mind kuus aastat hiljem formula laua peale. Ma olin alguses asjale ikka päris tugevalt oma sõrad vastu ajanud, aga Gunnar läks isegi niikaugele, et andis mulle esimesel aastal oma vanad kamad sõita. GTX10,5 ja mingi f2 laud. 2006 aastast hakkasin oma formulakamadega regulaarselt sõitma. 2007 olin harrastajate 3-s ja 2008 üldvõitja. Eestikate tulemusi täpselt ei mäleta. 2008 vist olin 14-s aga 2009 olin kindlasti 9-s. Eks nagu öeldakse, et süües kasvab isu. Kui esimestel aastatel võistlesin sellepärast, et lihtaslt oli ÄGE, siis hiljem tekkisid arusaamad ja unistused ka reaalsetest käikudest ja kiirustest. See omakorda viis arusaamiseni, et hea sõidu eelduseks on mingil määral ka füüsiised eeldused ja vorm. No ma olin ikka aastaid selline 2x nädalas trenni mees. Viimased kolm aastat aga tuleb aga peaagu 200 päeva aastas, kui jalga saab tõmmatud tossud, rullikad vms. Hardcorel on sellest muidugi oma arvamus, umbes selline, et kõige rohkem peast napakad on need spordimehed, kes kolmekümneselt otsustavad tippsportlasteks hakata. Eks ta ise seda vajadusel kommenteerib...
Treenerit mul ei ole, on vaid isiklik psühholoog ja toitumise nõustaja. Mõlemad ühes isikus, elukaaslases Kajas. Kindalsti on mõned kuulnud, kui ma peret "ususektiks" nimetan. Ega põhjust polegi vaja kauget otsida, iga kord kui kuhugi võistlema lähen, siis nad ikka usuvad päris siiralt, et ma võidan. Vähemalt teadmine annab vahel vajalikul hetkel särtsu juurde. Millest ma ilmselt 2010 hooajal puudust hakkan tundma, on vastane merel purjenumbriga 999. Meil oli Henryga eelmisel aastal ikka päris häid lahinguid. Eks algav hooaeg näitab, millises vagunis sõita saan ja kes sinna veel pileti on lunastanud. Igatahes pinget ja põnevust jätkub, ning loodetavasti peagi olen järgmisete kommentaaridega eetris!