Kui kõik algusest ära rääkida, siis eelmisel aasta suve lõpus hakkasin mõtlema , et mis suusamees sa ikka oled , kui pole veel Vasalgi ära käinud. Krt ega see sinna minek ju nii lihtne ka pole. Oktoobris firma peol sain teada, et üks töötaja läheb oma pojale autojuhiks kaasa. Ma kohe järgmisel päeval hakkasin seda registreerimist uurima. Ja saingi regatud. Stardinumbriks anti mulle 16029 ja stardigrupiks 10.  Siis ma veel ei kujutanud ette, mida see 10-s grupp tähendab.

Sellel reedel siis sõitsimegi laevaga Rootsi poole. Laupäeval 4-ja paiku juba olime Moras nr-te järjekorras. Õnneks on Vasaloppetil selline tabel , kuhu pandud teiste suuremate maratonide ajad võrdluseks, et kes millise ajaga on mingit maratoni sõitnud, see saabki vastavasse gruppi. Mul õnnestus saada Tartu Maratoni ajaga kolmandasse gruppi . Kohapeal oli  suusaalane mess. Erinevad määrdeboksid pakkusid oma kaupa ja  näitasid ka mida suusale alla panna võiks eeloleva maratoni puhul. Hotell asus Morast 20 km kaugusel. Kuna libisemise panin juba Eestis alla, siis oli ainult pidamine jäänud. Võtsingi välja Swixi boksist võetud lehe, kus kirjas täpselt mida ja kui palju alla panna ja panin ka pidamise suusale alla.

Pühapäeva varahommikul 3.30 oli äratus. Hotellis juba 3-st saadik sai süüa. Väga maitsev kaerahelbe pudru oli. 4.15 ärasõit Sälenisse starti.  Muidu läks teekond kiirel , aga viimased 3-4 km võttis aega üle tunni.  Ja siis nägin seda tohutut rahvamassi. Kõrvuti radasid oli 35-40 , stardirivi pikkus võis olla 1 km.  Külma -15. Õhus tiirlesid 4 helikopterit. 8-st hakkas äkki mass liikuma, ei mingit stardipauku. Kus juures kohe saime ka liikuma. Ei mingit kohapeal passimist. 1 km-i pärast tuli see kuulus tõus, kus inimesed olid üksteise küljes kinni, tallusid suuskade peal, paljudel läks ka keppe puruks. See oli aga korraldajate poolt hästi lahendatud. Mina nägin, et kolmes kohas olid mehed suurte koguste keppidega, et neid siis abivajajatele jagada. Minul suusk pidas väga hästi ja kõndisin igaks juhuks kepid ülespoole tõstes edasi.  Esimesed 5 km läbisin kuskil poole tunniga. Peale 5 km sai ka juba suusatama hakatud. Radasid oli 10 . Suusk libises hästi. 10-l km-l sai ka juba rahulikult sobivat rada valida. Sõitsin tõusvas joones. Tunne oli hea, enim möödasõite tegin tõusudel, mis ei olnud üldse rasked, aga vahest 2-3 km pikad. Ka laskumised olid võrreldes Harimäega ikka jupp maad lühemad. Joogipunkte oli minu jaoks piisavalt.  Muidugi maha aetud  mustikasupp hakkas alates 4-st toidupunktist minu suuskadele väga meeldima, et võtsid ka seda rajale kaasa. See aga järsult aeglustas libisemist.

 Hea enesetundega maraton sai minul haamri 60-l km-l. Sõitsin vaikselt lähima toidupunktini, võtsin suusad jalast ja sõin -jõin kõike seal pakutavat. 5 min puhanud jätkasin teekonda, aga u poole km-i pärast hakkas kõht kõvasti valutama ja ta tegi seda kahjuks maratoni lõpuni. Proovisin ka vahepeal põit tühjendada, aga ka see ei aidanud. Nii ma siis kulgesingi finishini, vaadates kuda kümned kümned suusasõbrad must kergelt mööda liuglevad. Viimasel 2-l km-l tegin ikka natsa kiitemaid liigutusi, sest soov oli ikka saada aega alla 6-e tunni. See õnneks mul ka õnnestus. Aeg 5.58.33, koht 2256.  Olin lõpus täitsa läbi. Esimene asi, mis mõtlesin , ei taha enam siia sõitma tulla. Aga hiljem hotellis kahte õllet libistades( rohkem lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud) olid mõtted juba muutunud. Esmaspäeval ei andnud keha mitte kuidagi tunda , et eelneval päeval oleks 90 km suuska sõitnud. Korraks Falunisse sisse põigates ei saanud me võimalust kasutamata jätta ka nende MK radasid testida ja loomulikult kuulsat mõrvari tõusu tahtsime omal nahal ära tunda. On ikka raske tõus küll. Tehvandi tõusust raskem.

Niisiis mõtted juba liiguvad Vasaloppet 2011.a.