Pühapäeval kui tuul puhus tugevalt ja vihma sadas ka mitmendaid tunde võttis meie kolmene seltskond( Margit Chicago Tarmo ) ette teekonna Tamsalule, et võistelda teisel xdreami etapil.

Kohale jõudes ikka sadas. Tunnike ettevalmistusi ja kell 10 kõlaski start. Alustuseks oli mõni km jooksu. Kohe alguses oli võistkondade hajutamine, st. iga võistkonna liige pidi eri teed pidi võtma 2 punkti. Nagu ikka joostakse stardis kiirematele järgi, nii tegin ka mina. Ega ei viitsinud korralikult jälgida kaarti. Nii siis avastasimegi , etoleme teelt kõrvale pannud. Tuli otsida õige tee. Õnneks see väga aega ei võtnud. Jõudnud teise punktini, ootasid mind juba teised teami liiked.

Jägnes rulluisutamine Tamsalu tänavatel. 3 päeva tagasi tegime Margitiga rulli trenni, millest oli märgatavalt kasu, sest pidevalt möödusime teistest . Kui jalgsi etapilt panime rullid jalga 66-na, siis rullietapi lõpus olime juba 39-d. Raskusi oli jäähokmehel Chicagol, kes ei saanud(osanud) korralikult uiske jalga panna, need lausa laperdasid tal jalas. Ei tea kes tal hoki trennis uiske kinni seob?

Peale rulli  tuli rattaga sõit. Sel hetkel kui me tagapool Chicaoga kaarti uurisime, võttis suure kiiruse üles Margit, kes kimas eespool ja talle sappa oli juba kogunenud pisike grupp mehi, kes algul millegipärast tast mööduda ei tahtnud. Rattasõit läks meil päris kiirelt , sest tuli etapi 8-s aeg. Ja ratta seljast sai ümber istutud kanuusse. Selle sõit kujunes alguses päris hästi, saime mööda ka mõnedest tiimidest. Vahepalana oli üks lisaülesanne, kus pidi ehitama kümnest õllekastist torni ja üks võistkonna liige pidi ronima sinna otsa ja istuma sinna peale. Üritasin esimesena sinna ronida, aga teistel oli vist kanuusõidust käed verd täis pumbatud, ei jõudnud nad kaste kinni hoida. Läks teisena maratoni kogemustega Chicago, teda jõudsime kenasti paigal hoida. Ja sealt  edasi jälle  kanuusse. Nüüd tuli meie esimene apsakas, kui Chicago ühelt saarekeselt olematut punkti otsis. Punkt lihtsalt oli mõnikümmend meetrit eemale pandud. Vähemalt sai ta sel aastal esimestkorda kaunil Porkuni järvel ujuda. Sinna punkti läks meil 8 hinnalist minutit. Kui lisaülesande ajaks olime juba 18-ks tõusnud, siis kanuu lõpus oli koht 31.

Vahepeal sai rattaga mudas ja vihmast märjal metsateel sõita, kui  tuli   jooksu etapp , mis sai meile väga saatuslikuks. Nimet otsisime juba esimest punkti 27min, kui konkurendid said sellega hakkama 7-10 minutga. Järgmised 5 punkti olid täiesti häsi võetud. Ja siis jällegi 2 väga õnnetut punkti. Metsa rägastikus , mudastest mägedest üles-alla otsisime neid kahte punkti 1tund ja 4 minutit (konkurendid tegid selle ära 15-25minutiga). Tiirlesime metsas pidevalt ringi ratast, isegi kompassid ei suutnud õiget suunda näidata. Ja Chicago, tal hakkas katus juba kergelt sõitma. Püüdsin küll igatpidi aidata teda, aga sest polnud kasu, ta lihtsalt ei lubanud mul rääkida . Margit oli igaks juhuks üldse vait. Kui lõpuks ee jooksu etapp läbi sai, oli ikka kergem tunne küll. Märjas metsas ja pika rohu sees ol juba kergelt külm hakanud. Jooksu etapi lõpuks olime langenud 64-le kohale. Edasi sai jällegi rattaga sõita, kus läksin igaks juhuks ise võistkonda vedama, sest tuli minu ala, odomeetri järgi orienteeruda. Chicago sai ka natsa närve rahustada.

Edasi tuli jällegi lisaülesanne, kus pidi panema puuliikidest klotsid õigesse lahtritesse. Esimene puuklots mile ära tundsime oli muidugi tamm. Kindlalt tundsime veel 2 puuliiki ära , kolm panime mööda. Se tähendas, et pidi jooksma 3x250m trahviringi. Peale nende jooksmist , tuli veel joosta mööda kaardil näidatud joont . See tuli korralikult välja 14 ajaga ja saimegi viimase lisaülesande juurde rattaga sõita. Nüüd pidin jooksma rakmetega betooni tehase 7-le korrusele( mis oli rohkem tavalise maja 14 korrus) sealt mööda pimedat mahutit alla köiega laskuma ja vahepeal ka punkti võtma. Laskusin siis kiirelt allapoole , varsti ülespoole kiigates( pealamp oli peas), märkasin, et olin juba punktist möda pannud. Midagi polnud parata, tuli minna Chicagol . Margiti õnneks, sai Chicago punkti võetd. Nüüd siis rattaga finishi poole. Kogu distantsi peale läks meil aega 7.16 ja tulme 47-ks , segavõistkondadest olime jällegi 6-d.

Mõtlesime kõigepealt peale lõppu rattad ära pesta, selleks kujunes järgmine katsumus. Nimelt rattaid sai pesta kahe survepesuriga ja järjekorrad old pikad, meil kulus selleks terve tund, Margit  jõudis vahepeal isegi ennast puhtaks pesta. 

Kuna ilm oli üsna  külm ja vihmane, jõin ma   terve võistluse ajal ainult 2 korda ja 1,5 batoonikest pistsin hamba alla. Nii et see ongi õige xdream, kui vaid orienteerumine välja tuleks.

Kui kõik algusest ära rääkida, siis eelmisel aasta suve lõpus hakkasin mõtlema , et mis suusamees sa ikka oled , kui pole veel Vasalgi ära käinud. Krt ega see sinna minek ju nii lihtne ka pole. Oktoobris firma peol sain teada, et üks töötaja läheb oma pojale autojuhiks kaasa. Ma kohe järgmisel päeval hakkasin seda registreerimist uurima. Ja saingi regatud. Stardinumbriks anti mulle 16029 ja stardigrupiks 10.  Siis ma veel ei kujutanud ette, mida see 10-s grupp tähendab.

Sellel reedel siis sõitsimegi laevaga Rootsi poole. Laupäeval 4-ja paiku juba olime Moras nr-te järjekorras. Õnneks on Vasaloppetil selline tabel , kuhu pandud teiste suuremate maratonide ajad võrdluseks, et kes millise ajaga on mingit maratoni sõitnud, see saabki vastavasse gruppi. Mul õnnestus saada Tartu Maratoni ajaga kolmandasse gruppi . Kohapeal oli  suusaalane mess. Erinevad määrdeboksid pakkusid oma kaupa ja  näitasid ka mida suusale alla panna võiks eeloleva maratoni puhul. Hotell asus Morast 20 km kaugusel. Kuna libisemise panin juba Eestis alla, siis oli ainult pidamine jäänud. Võtsingi välja Swixi boksist võetud lehe, kus kirjas täpselt mida ja kui palju alla panna ja panin ka pidamise suusale alla.

Pühapäeva varahommikul 3.30 oli äratus. Hotellis juba 3-st saadik sai süüa. Väga maitsev kaerahelbe pudru oli. 4.15 ärasõit Sälenisse starti.  Muidu läks teekond kiirel , aga viimased 3-4 km võttis aega üle tunni.  Ja siis nägin seda tohutut rahvamassi. Kõrvuti radasid oli 35-40 , stardirivi pikkus võis olla 1 km.  Külma -15. Õhus tiirlesid 4 helikopterit. 8-st hakkas äkki mass liikuma, ei mingit stardipauku. Kus juures kohe saime ka liikuma. Ei mingit kohapeal passimist. 1 km-i pärast tuli see kuulus tõus, kus inimesed olid üksteise küljes kinni, tallusid suuskade peal, paljudel läks ka keppe puruks. See oli aga korraldajate poolt hästi lahendatud. Mina nägin, et kolmes kohas olid mehed suurte koguste keppidega, et neid siis abivajajatele jagada. Minul suusk pidas väga hästi ja kõndisin igaks juhuks kepid ülespoole tõstes edasi.  Esimesed 5 km läbisin kuskil poole tunniga. Peale 5 km sai ka juba suusatama hakatud. Radasid oli 10 . Suusk libises hästi. 10-l km-l sai ka juba rahulikult sobivat rada valida. Sõitsin tõusvas joones. Tunne oli hea, enim möödasõite tegin tõusudel, mis ei olnud üldse rasked, aga vahest 2-3 km pikad. Ka laskumised olid võrreldes Harimäega ikka jupp maad lühemad. Joogipunkte oli minu jaoks piisavalt.  Muidugi maha aetud  mustikasupp hakkas alates 4-st toidupunktist minu suuskadele väga meeldima, et võtsid ka seda rajale kaasa. See aga järsult aeglustas libisemist.

 Hea enesetundega maraton sai minul haamri 60-l km-l. Sõitsin vaikselt lähima toidupunktini, võtsin suusad jalast ja sõin -jõin kõike seal pakutavat. 5 min puhanud jätkasin teekonda, aga u poole km-i pärast hakkas kõht kõvasti valutama ja ta tegi seda kahjuks maratoni lõpuni. Proovisin ka vahepeal põit tühjendada, aga ka see ei aidanud. Nii ma siis kulgesingi finishini, vaadates kuda kümned kümned suusasõbrad must kergelt mööda liuglevad. Viimasel 2-l km-l tegin ikka natsa kiitemaid liigutusi, sest soov oli ikka saada aega alla 6-e tunni. See õnneks mul ka õnnestus. Aeg 5.58.33, koht 2256.  Olin lõpus täitsa läbi. Esimene asi, mis mõtlesin , ei taha enam siia sõitma tulla. Aga hiljem hotellis kahte õllet libistades( rohkem lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud) olid mõtted juba muutunud. Esmaspäeval ei andnud keha mitte kuidagi tunda , et eelneval päeval oleks 90 km suuska sõitnud. Korraks Falunisse sisse põigates ei saanud me võimalust kasutamata jätta ka nende MK radasid testida ja loomulikult kuulsat mõrvari tõusu tahtsime omal nahal ära tunda. On ikka raske tõus küll. Tehvandi tõusust raskem.

Niisiis mõtted juba liiguvad Vasaloppet 2011.a.

Oligi siis see suur Tartu Maraton. Oi blääd kus oli alles rahvast. Tulid kohe meelde ammused 80-d aastad, kui sovhoosi bussiga sai seal kaasas käidud.

Saabusime Ansiga Otepääle juba 7.25. Alustasime ööbimiskohast Lüllemäelt teadlikult vara sõitu, sest ei teadnud kas väikesed metsateed ka lumetuisust puhastatud on. Laupäeval käisime autoga ka kraavis ära. Seda õnneks väga õnnelikult , keegi vigastada ei saanud , isegi auto mmitte, ja abivägi saabus juba 10 minuti pärast meid välja tõmbama-lükkama. Hommikul olid teed küll puhastamata, aga õnnestus viperusteta ikka stardi kohta jõuda.

Startisin esimesest grupist, mille olin eelmine aasta välja võidelnud. Ja praktiliselt kohe sai ka sõitma hakata. Esimestel laskumistel sain juba aru , et jällegi on libisemine sant. Kurat need kallid määrded( pulbrid) mis mul on , ei pane mu suuski külma ilmaga libisema. Trennis täiesti tavaline odav parakas toimib suurepäraselt. Kogu maratoni jooksul libisesin 3-st 4-st suuskurist mööda. Ja seda arvu , palju minust laskumistel mööda libises, ei oska küll ütelda. 

Kuni Harimäeni sõitsin vaiksema tempoga , nagu alati olen seda teinud. Sealt edasi üritasin  igat pidi  mõnele möödujale sappa haakida. Kuskil 35-l KM-l hakkas kõht kergelt märku andma krampidest. Võtsin tempot natsa maha. Järgmises toitlustus punktis tankisin rohkem jooki sisse, see aitas. 20 km ennem lõppu tuli minule meelepärane paaristõugetega teeosa. Kehvemapoolsele lippele vaatamata hakkas vaikselt mulle suusatajaid selg ees vastu tulema, (mõni oli ikka täitsa läbi) Olin vahepeal kuskil 240-ks juba langenud ( rahvas loeb raja ääres võistlejatele, mitmendad nad parasjagu on). Mõtlesin, et  nii taga ka ei sooviks olla, seepärast paningi nii kuis torust tuli, kuni lõpuni välja.

Lõppkoht 219

aeg 3.52.36

Sellise suusaga sõites jäin tulemusega rahule. Ilm oli hea. Hommikul 13 kraadi külma. Sõidu ajal enam ei sadanud ja tuul ka vaikseks jäi.  Korraldajad arenevad ikka iga aastaga paremaks . Kui tulin finishist riietekottide juurde, siis sinna jõudes ulatasid tüdrukud kohe ka minu koti. Eelmine aasta pidin kotti ootama 10-15 minutit. 

Jah eks näeb mis Vasaloppetil saab . Seal mul number 16029.

Eelmisest maratonist on juba möödas 6 päeva ja selle ajaga olen vist tiba paremini õppinud suuski määrima.

Täna toimus siis Kõrvemaal 38km suusamaraton vabas. Kahe maratoni vahel sain ka 2 x suusatrenni tehtud. Ülejäänud aja puhkasin kontidest väsimust välja. 

Ei julgenud nüüd eelmine päev suuski lõpuni määridagi, mine tea jälle mida ilm toob. Hommikul kiikasin netis ilmateadet ja prognoos oli seekord paigas -9C. Igaks juhuks määrisin ära 2 paari suuski. Ühele panin ka pulbri kihi alla. See oli muidugi viga, ei osanud kuidagi ära otsustada ennem starti kumb ikkagi on parem lippega suusk. Veel 8min ennem starti tegin kiire libisemise testi. Võtsin ikka ilma pulbrita suusad. 

Juba 4-l km tekkis meil 8 meheline grupp, kus oli täitsa mõõdukas tempo. Kuigi laskumistel jäin ikkagi lippega teistele tiba alla, see eest siledal ja tõusudel polnud probleemi teistega võrdselt edasi liikuda. Esimese ringi lõpus( koht 38) oli mul kerged raskused ühe teise kaaslasega grupis püsimisel . Tuli u 50 meetrine vahe sisse. Siis ütlesin teisele, et peame nad kindlalt kätte saama. Kordamööda vedades jõudsimegi 5 km-i järel taas gruppi. 5-e liikmeline grupp püsis koos eelviimase km-ni, kui alustasin lõpuspurti, kuna enesetunne oli täitsa hea. Keegi mulle sappa ei haakinud ja nõnda saingi 10 sekundilise edumaa järgmise ees. Lõppkoht 31. Keskmine pulss 178, max 195.

Täna siis sai üle pika aja mingit võistlustunnetust proovida. Mõedakul toimus suusamaraton 42 km vaba stiilis. Tuleb tõdeda, et mulle oli suusatamisest asi väga kaugel. Alati kui on keerulised ilma tingimused, siis panen suusa määrdega ikka puussee. Sel korral enam vähem  libises  suusk täpselt 7km. Edasi oli tugev jõutreening kätele. Tuul ja tuisk tegi raja ka veel üli pehmeks. Eriti teisel ringil põllu ja karjamaadel sõites, kus oli juba tuhatkond suusatajat läbi marssinud.

Pingutasin ise 15km kui olime oma grupiga 65-70. Edasi lihtsalt enam ei jõudnud teistega sammu pidada. Nii, kui väikenegi laskumine tuli, tegid teised kohe vahe sisse ja ma pidin elu eest vahe tagasi tegema. Nii ma siis lasingi järjest mitmeid ronge mööda. 3 km ennem esimese ringi lõppu panin ka laskumisel käna maha. Suusk lihtsalt võttis kuidagi kinni nagu oleks pidamine all. Esimese ringi lõpus (25km) mõtlesin isegi rajalt maha tulla. Peale pisikest joogi pausi jätkasin ikka teekonda. Parim trenn on ju ikkagi võistlus. Teisel ringi suutsin isegi mõnest võitlejast mööda saada. 

Lõppkoht 151 . Aeg 2.41 kaotus võitjale Lessingule 38 min ja eelmise aasta enda tulemusele jäin 36 min alla. Jah ülikõva treening oli.