Enne Xdreami öist etappi toimus korralik surfiperiood, mil kümnest kalendripäevast tervelt kuuel sai kenasti surfatud marsruudil Pirita, Vääna, Püünsi, Undva, Mändjala, Pärnu ning millega kogunes märkimisväärne vaimujõud pimedas metsas ekslemiseks.

Seekord siis Karula rahvuspargis ja ootused ja lootused on meil jätkuvalt kõrged.

Kõigepealt alustasime rattaralliga, mis tekitas meis ikka paraja segaduse. Et konkurentidega sammu pidada, siis lihtsalt läksime enamasti massiga kaasa. Tempo kruviti kiireks ja samal ajal läks väljas täiesti pimedaks ning vahepeal pidi ka kaarti jälgima. Nii, et vahetevahel oli küll selline tunne, et mika maa ja mika raha. Õnneks jäid meie trassile ka ettenähtud punktid ette. Viimasest punktist taipasime otse vahetusalasse sõtkuda ja tänu sellele suutsime etapi läbida täiesti rahuldava ajaga. Rattarallil 33.aeg – segavõistkondade teine aeg.

Järgnevalt oli valikorienteerumine, mis algas küll täiesti normaalselt, aga teist punkti otsides suutsime kottpimedas metsas täiesti arvestatava ekslemisega tegeleda. See läks meile hinnanguliselt maksma umbes 25 minutit ja edasi kulges valikorienteerumine väikeste vigade ja keskpärase orienteerumisega. Kokkuvõttes kogunes sellel etapil meil viga vähemalt 30 minuti jagu. Valikorienteerumisel 65. aeg – koht 53. ja segavõistkondade kuues.

Esimene kanuuetapp tundus esmapilgul lihtne öisel Aherujärvel sõtkumine, aga võta näpust. Esimesse punkti minnes panin suuna peale ja randusime kusagil pilliroos, aga punkti võtta ma ei mõistnud. Tammusin seal pilliroos sihitult kusagil 15 minutit ja tulin kanuusse tagasi sõnumiga, et punkti pole leidnud ja muidugi avastasin  koheselt, et olime praktiliselt kanuuga punktile otsa sõitnud. Midagi pole teha, kui pimedas orienteerumise kogemus puudub ja oma õppetunni peab ka kohe kätte saama. Sama tralli suutsin teha veel teisegi punktiga, aga see piirdus umbes viieminutilise tammumisega pilliroos. Kanuuetapil 55. aeg – koht 52. ja segavõistkondades kuues.         

Nüüd ratas, kus iga võistkonna liige oli sunnitud eraldi punkti võtma ja siis võimaluse korral jälle uuesti kokku saama. Siinkohal saadaksin tänusõnad meie sõprusvõistkonnale Tridens 30+ meie abistamise eest sellel etapil. Mina saabusin etapilt esimesena, seejärel Margit, kes vahepeal viskas rattaga märkimisväärse frontloopi ja jäi ellu. Selle etapil lõpus ootasime Margitiga meie esiratturit Tarmsi niikaua, et vahepeal läks juba väljas valgeks.  Eraldi ratas 42. aeg – koht 48. ja segavõistkondade kuues.

Edasi toimus võistlus valges ja nüüd suutsime oma tavapärast tempot hoida. Kõigepealt lisaülesanne – laevade pommitamine - mille ma lahendasin täpselt nii nagu peab (kiirelt ja korrektselt). Lisaülesandes oli meil seitsmes aeg ja kohad jäid samaks.

Saades laevade põhjalaskmisest innustust suundusime orienteerumisetapile, kus kõik punktid olid sobilikult mägede tippudes. Nende tippude vallutamine oli meie jaoks tõeline edulugu. Vallutasime tippe üksteise järel mõõdukas tempos ja tulemuseks oli jooksuetapil 10. aeg – koht 40. ja segavõistkondade viies.

Järgneval rattaetapil oli minek meil tavapäraselt tempokas kuni teelahkmeni, kus tuli valida kas minna otse ja riskiga või ringi ja riskita. Jänesed kaarte ei mängi ja nii me otse läksime. Maksma läks see meile hinnanguliselt 7 minutit ja boonusena saime rinnuni vees koos ratastega ekselda. Ratas 51. aeg – koht 38.

Teistkordsel kannuuetapil oli juba väljas täiesti valge ja nii oli see rohkem kanuu ralli, kus punktid oli juba kaugelt näha. Kanuuetapil 20. aeg – koht 38.

Seejärel uuesti rattale ja suunaga võistluskeskusesse Lüllemäele.  Rattaetapil 15. aeg – koht 34.

Järjekordne lisaülesanne oli puulehtede äraarvamine, kus me ei suutnud kuidagi tuvastada jalakat. Seetõttu määrati meile 250 m pikkune trahviring – Lisaülesande 45. aeg – koht 35 ja segavõistkondade viies..

Nüüd organiseeriti meid tõukeratta etapile mis oli tõesti täiesti mõttetu – Tõukerattal 42. aeg – 35. koht.

Viimasena suundusime jalgsi etapile, mis sisaldas lisaülesannet Kõigepealt vaatasin kaarti natuke valesti ja alustasime etappi täiesti vastupidises suunas. Õnneks taipasin seda enne, kui esimesse punkti jõudsime ja nii ei tulnudki ring väga suur, kaotsi läks umbes viis minutit. Kui olime õige suuna kätte saanud, läks Margitil tõeliselt raskeks. Meie tiimi esinumbri jõuvarud olid langenud tasemele null. Lõpuni oli jäänud suhteliselt vähe maad ja nii ta seal vapralt võitles. Tempo langes meil selliseks toredaks jalutajate tempoks ja nii me kulgesime kuni lisaülesande punktini tõeliselt kõrge mäe otsa. Jooksuetapil 58. aeg – koht 37.

Lisaülesandeks oli vaatetorni otsa ronimine väljastpoolt torni ja seda ülesannet pidi sooritama kaks võistkonna liiget. Täiesti arusaadavatel põhjustel läksime koos Tarmsiga sinna ämblikmeest mängima, et Margitile puhkust anda. Lisaülesande 20. aeg – koht 37.

Viimaseks  ponnistuseks oli jooks ja nüüd näitas Margit tõelist võitlejahinge ja premeeris meid täiesti fenomenaalse taastumise ja lõpuspurdiga. Jooksuetapil 18. aeg kokkuvõttes 35 koht ja segavõistkondadest 5 koht

Kokkuvõttes läbisime selle võistluse sellise Harju keskmise tulemusega ja vigu kogunes umbes ühe tunni jagu. Muidugi peab mainima, et see oli mul esimene võistlus öösel ja ka siit sain muidugi päris paraja õppetunni. Kahju, et me ei suutnud võistluse algfaasis vigu vältida ja andsime konkurentidele ca 45 kuni 60 min edumaad. Positiivne muidugi oli see, et ülejäänud etappidel suutsime konkurentidega täiesti samaväärset tempot hoida. Veelkord tänud kaaskannatajatele Margitile ja Tarmole.

Saab küll

Kui ausalt rääkida...

Need sõnad lausus meile tänase hokimängu treener Olle Sildre. Nimelt toimus Harrastajate Hokiliiga hooaja auhindade jagamine ja Tähtede sõda. Mingil arusaamatul põhjusel olin ka mina valitud sinna mängima. Mäng iseenesest oli väga äge ja mõnusalt kiiretempoline. Tase oli ka sutsu kõrgem kui tavalistel liigamängudel ja muidugi, kui litter mängus oli, siis sõprusmängust oli asi kaugel. Mäng lõppes meie võistkonna kaotusega 1 : 3. Mäng oli tasavägine ja võistluslik ja vastasvõistkonna kõik väravad viskasid Soomest pärit hokimängijad. Võistlusest tegi väikeseid teleklippe ETV, mida saate ka laupäeval spordiuudistest näha. Nüüd on hokiga küll selleks hooajaks finito.

Hea meel on televaatajate ees kelkida, et ka märtsis õnnestus kohustuslik lohesurfi sessioon ära pidada. Kuriteopaigaks seekord siis Sydvestpynten, Sjælland, Danmark, õhutemperatuur + 8 ja tuul 8 m/s. Sõita oli suhteliselt jahe, aga ikkagi on täiesti arusaamatu, kuidas kohalikud suudavad sellistes tingimustes juba paljakäsi ja ilma kapuutsita sõita. Tundub, et siin Taanis elavad tõelised põhjamaalased. Esimest korda sõitsin südamelöögi mõõtjaga ja statistika on järgmine: Sõiduaeg 1 tund 41 min, keskmine löökide arv 103 ja max 138 ja ei ühtegi arvestavat kähmlust teiste lohesurfaritega.

Eelmise sissekande jätkuks pean tunnistama, et Team Mahe on tõesti registreerinud oma esindusvõistkonna 2010.a. Swedbank Xdream võistlussarja. Pooled kokkulepitud kvalifikatsioonitestidest on seljataga ja võib juhtuda, et mul õnnestub ka kuidagi võistkonda trügida.

Lumi sulab täiel rinnal, hokimängija on visand kindad...

Hetkel on nädalavahetuseks ka Taanimaal paljulubav tuuleprognoos nii, et mine sa tea mis veel saama hakkab.

 Täpselt kaks kuud on jäänud ka Kopenhaageni jooksu-maratonini, nii et võiks hokiuiskudelt uisurauad ära kruvida ja hakata väiksemaid jooksuringe ette võtma.

Hokit oleme me tagunud nüüd juba niipalju, et meie 2009/10 HHL hooaeg saab nädala pärast läbi. Mänginud oleme 19 mängu ja 1 mäng on veel järgmisel nädalal

Kaotuse kibedust oleme tundnud 5 korral, 2 korda on mäng jäänud sõbralikku viiki ja 12 mängu on lõppenud võiduga. Sellise mängude tulemustega suutsime ka oma amatöörliku hokiliiga ära võita.  Peab mainima, et trennide ja mängu graafik oli ikka suhteliselt muljetavaldav ja et praktiliselt igal nädalal oli mäng ja nii juba sügisest alates. Taseme poolest on ka mängud läinud palju tasavägisemaks ja ikka nii, et üllatusi tuli päris palju ette. Nendest 12 võidetud mängust oli meil üheväravalisi võite tervelt 8 tk.  Selline tõeliselt intensiivne hokihooaeg annab muidugi täiesti arvestatava põhja eelolevale surfihooajale. Mõnel mängul olen ka südamelöögi mõõtja peale pannud ja tulemused on keskeltläbi sellised, et max 190 ja trenni keskmine 165 lööki/minutis. Kahju ainult, et mind suusavõistluse teami ei lubatud, kuigi olen suurepärases vormis, aga surfitunde jäi ikkagi alla nõutava normi ja muidugi ei pääse ma ka suusatiimide surfivõistlusele, sest ka suusapäevi on mul sellel talvel ainult 4 tükki. Hetkel olen Kopenhaagenis ja õues on + 10 ja tuul 10 m/s nii, et ......(rohkem pole midagi öelda).

http://www.youtube.com/watch?v=a4zQqQOh0XI&feature=player_embedded