Pühapäeva varahommikul jõudsime Saaremaale. Kuna eelmise õhtu sünnipäevapeost oli veel väike vimm sees, siis võtsin väga rahulikult. Seda enam, et õhtul pidi joodikute raskekahurvägi kohale jõudma. Kui pealelõunal üles ärkasin, selgus, et üks ilus tshikk (ja kahjuks ka ta kutt) polnud Saaremaad enne näinud. No mis siis ikka - tegin neile väikese ekskursiooni: Panga-Panga ja sealt otse Sõrve Säärde. Seal vaatan, et üks surfar pakib just asju. Astun lähemale, vaatan, et auto number on kahtlaselt tuttav, aga mees küll autoga kokku ei käi. Tuli välja, et Järvelaiu Pets oli omale uue auto ostnud. Ja lisaks pool päeva täiega sõita saanud. Lauaks vana 116-liitrine kaloss ja 6-ne puri. Okidoki. Õhtu kippus mööduma täpselt nii, nagu alati. Siiski otsustasid Hääled minuga rääkida ja ma tõmbasin kässari peale.

Järgmine hommik olin kell 11 püsti ja alkomeeter näitas 0,0. Jätsime teised kes magama, kes pohmellitsema ja kütsime Roomassaarde. Tuul puhus otse sadamasse sisse ja oli alla 10 knoti. Kuna Petsil oli ainult väike kama kaasas, siis läksime edasi. Nasvasse. Olukord polnud paranenud, kuigi prognoos lubas tõsta. Läksime edasi Sõrve, kuna üldise tibutamise taustal oli näha, et sealt poolt ähvardab selge taevas. Teepeal tõmbasin ühe maheda Kuuba rahupiibu ja rääkisin Häältega. Säärde jõudes hakkas vaikselt tõstma. Alustasin kama lahtipakkimist. Kuna tegemist oli minu selle aasta esimese sõiduga, siis diplomeeritud insenerina olin valmis kihla vedama, et mingi jupp on talvekuudel kindlasti rändama läinud ja minu päev jätkub kaldal nje-rõba-nje-mjaassa mudimisega. Siiski selgus, et Häältega rääkimisest oli kasu ja kama sai kenasti kokku. Kuna tuul puhus pikki Sääre neeme ja lainet oli parasjagu, siis panin üles oma Fanatic Hawk 110 koos 39-se uimega. Träki asendist ei mäletanud muhvigi, nii et panin selle suva järgi ca kahe viiendiku peale. Purjeks Gaastra 7,0. Triibutasime seal selliseid väikeseid poolekildiseid otsi. Vaikselt hakkas juba võõraks jäänud tunnetus tagasi tulema. Traditsiooniline kepp trapetsiotstega ja lõpus läks juba täitsa libedalt. Kuna lahes sees on üksjagu madal, siis suutsin paar korda uimega põhja künda. Õhtupoole tuul tõusis ja lükkasin 6,0 rauda. Väga bro. Tõstis veel. Kuna selgus, et Petsil on kaasas Suunto T3, siis hakkasime kiiruskatseid tegema. 41,7 km/h... 44,3 km/h... 47,1 km/h... 49,1 km/h! Fakk, laht oli liiga väike, tundus, et saaks veel rohkem kiirust juurde! Paar korda suutsin ma sealjuures laua spinni ajada. Sättisin träkki nats tahapoole. Uim oli hoolimata vägistamisest veel täitsa uime kujuga. Tagasi staapi maandusime kell 22:30. Õhtu jätkus tavapärase lehelugemisega kaminatule valgusel...

Järgmine päev oli juba hulka raskem üles saada. Kell 1 päeval olin lõpuks vertikaalis ja vaatasin, et täiega puhub. Pets oli alles 7-ndas taevas. Käisin Roomassaare sadamas kaemas. Tuul oli end läände keeranud ja sadamast oleks 5+ olnud merele minna. Vähemalt 15 knotti puhus. Kihutasin tagasi staapi. Kerge dilemma surfamise ja sotsiaalsete kohustuste vahel lahendati naiste poolt kiiresti ära. Ootasin pikkisilmi, et millal Pets ärkab, et siis on ehk rohkem shansse teised puzzlesid kokku panema jätta ja ise surfama minna. Kell 15 jõudsime Roomassaare sadamasse. Selleks ajaks oli tuul kadunud. Läksime Nasva. Seal panid paar surfarit just oma kamasid kokku ja ei jõudnud ära kiita, kui ülikõva tuul oli olnud. "Nu-nuhh..." sisistasime läbi hammaste ja liikusime Sõrve poole, kuna sealtpoolt hakkas taevas jälle selginema. Kohale jõudes oli ikkagi poolkõva. Läksime Petsi läppariga netti ja vaatasime, et krt, ikkagi lubab, et hakkab täna puhuma. Niipea kuni selle teada saime, pani läppar pildi tasku. No mis siis ikka. Istusime siis autos ja ootasime. Tundus, et tõstab, aga... vist ikka ei tõsta ka. Üks hetk otsustasin, et aitab perverssustest ja hakkasin rigama. Kui 7-se purje rigatud sain, hakkas paugust tõstma. Paar triipu pikki kallast näitas, et on selge ülepurjestus. Läksin kaldale ja panin 6,0 rauda. Kui vette jõudsin, siis küttis Pets just pikki kallast lindude saare poole. Vaatasin, et millega see lõppeb. Saarele lähenedes tõusis sealt must-valge pilv linde üles. Mõtlesin, et nüüd maetakse Pets sitakoorma alla elusalt. Aga ei - respekteerisid ja tõmbusid kaugemale. Ja nii me seal siis triibutasime ca 2 km otsi - kõrtsumajast lindude saareni. Vahepeal läksime lõunapoole neeme, et meri on seal rahulik, aga ehk tuul on alles. Tutkit. Pool tuult oli läinud ja kuradi madal oli seal ka. Uimest käidi jälle raspliga üle. Läksime põhjapoole tagasi. Vahepeal helistasime staapi, et tulge pildistama. Kuna laine läks aina suuremaks, siis pani Pets omale 85-liitrise JP ja 5.3-se purje. Selle vastu enam ei saanud - kui sileda vee peal olin temaga sama kiire või tiba kiirem, siis lainetest sõitis mees nagu võist läbi, sellal kui mina lippadi-loppadi nende peal ukerdasin. Eriti tüütud olid Sääre tipus kahest suunast kokku jooksvad lained. Kell 21 jõudsid 3 fotograafi kohale. Siis hakkas pihta Hollywood - poseerid nii ja naa, aeg-ajalt unustad surfamise ära ja paned korraliku katapuldi. Peaasi, et nagu nii muuseas otse kaamerasse vaataks. Piki kaldaäärt sõites sai mu uim jälle ilma vaseliinita. Ca kell 22 vajus tuul järsku ära. Petsil oli tükk tegemist, et saare pealt tagasi saada. Kohati seisis põlvini vees ja laud lihtsalt ei liikunud. Mina sain oma suurema laua ja suurema purjega veel pagidega käimagi. See ajas muidugi Petsi veel eriti närvi ja pani minu päevale maheda punkti. Välja tulles jäi aga mulje, nagu oleks mu uimega päev otsa puid lõhutud - esimene serv oli pea cm laiune... Kama kokku ja 23:30 olime jälle staabis. Oli vinge Jaaniaeg.

Mõned pildid riputasin ka üles.