2017 kokkuvõte

05/01/2018 (Hardcore)

 

2017 kokkuvõte.

Üldised spordinumbrid tulid lõpuks siis sellised: tegin 414 treeningut ja tundides kogunes 608.
2016 aastal olid vastavalt 386 ja 586 ning 2015 aastal 290 ja 375. Seega on viimane kolm aastat läinud mahu suunas ülesmäge ja samas on ka viimase 7 aasta suurim maht tehtud. Muidugi peab vaatama ka intensiivsust, sest discgolfi koormus ei ole kindlasti võrreldav ujumise või jooksu koormusega. Et siis „vaatan passi” ka natuke ja suhteline koormus (intensiivsus) samade tundide arvu juures on mul väikesem, kui pelgalt intensiivsemaid alasid viljelevatel tegelastel.

Alade lõikes on olnud viimased aastad ühtemoodi, kuid discgolf on treeningukordade lõikes jäänud 106 korraga teisele kohale ning jõutreening tõusnud liidriks 114 korraga. Eelmisel aastal olid numbrid DG kasuks 153:62. Natuke paranes ka surfamise positsioon, tegin seda täpselt 50 korda. 2016 ainult 39 ja 2015 43 korda, 2014 aasal 32 korda. Ütlemata raske on selle statistika valguses veel surfamist minu põhialaks pidada. Eks tulemused on ka vastavad olnud. 2013 aastal oli põhiala veel treeningkordadega juhtimas...
2015 ja 2016 aastal kadus TOP5 sportide seast jooksmine, sest olin hädas kannaümbruse kõõlustega ja põletikuga parema jala talla kõõluses. Nüüd on jooks tagasi tulemas ja 36 korraga, mis enamuses tehtud aasta lõpupoolel, kui jalg järjest paremaks on muutunud.
Veidi on kahju ka SUPi positsioonist. Osalesin küll Eesti Meistrivõistlustel, kuid 11 treeningu ja 13 kilomeetriga on see ikka päris naljategemine. Treeninguna lisasin ka need vähesed lainevõtu korrad, mis muudab race osakaalu veelgi väiksemaks. Mõtlen, et võiksin selles osas midagi ette võtta, kui veel võistelda plaanin...
Sootuks on kaardilt kadunud jalgrattasõit ja võitluskunstid. Tõsi, velotrenazööril istusin 5 tundi ja 8 korda. Väiksemaid juhuslikke rusikavõitlusi ka treeningpäevikusse kirja ei pane :)

Kui jaotada need tegemised jõutööks, vastupidavuse tööks ja osavuse tööks (surf endise põhialana jääb välja), siis torkab silma vastupidavustrennide mitmekesisus. DG annab osavustrennina küll kõvasti tunde (samas on see ka üldvastupidavuslikult hea), kuid jääb natuke üheülbaliseks. Õnneks on nimekirjas ka 21 jalkakorda, mis osavust arendavad. Ideaalis võiks olla lisaks natuke võrkpalli ja võitluskunste...


Tabelina alasid kokku võttes:


                          2011       2012      2013     2014     2015     2016    2017


Jõutreening      4+29*        51          31         41         63         62       114
Discgolf               0             0            0         111         65       153       106
Surf                    78           75          66          32        43         39        50
Jooks                 56           72          26          44        16         17        36
Jalgpall              10            9           15          13        18         12        21
SUP                    0            14          41          17        17          5         11
Suusatamine     19           38           34         16          9          22       18
Ujumine              1             7            26          7         13          21       13
Jalgrattasõit       89           21           25         33         5            8        10


* - core training
Sportimise struktuuris on näha 2013-2014 toimunud muutus, kus Jõutreeningud ja DG hakkavad muid alasid üle võtma. Ööpäevas on endiselt ainult 24 tundi. Taandunud on ka 2012 ja 2013 aastal heal positsioonil olnud power walking ja core training. Esimene kadus kindlasti DG sisse.

Tabel Üldmahud:


                        2011     2012     2013    2014    2015    2016    2017

Tunnid              343        413      369      428      375      586      608
Treeninguid      350        409      358      361      290      386      414

 

Võistlused 2017.

Osalesin DG (discgolfi), purjelaua slaalomi, formula, funi ja SUP võistlustel.
Peab tunnistama, et kaks võistlust läksid täiesti aia taha. Need oli Formula Eesti MV Saaremaa etapp ja Slaalomi EMV Võsu etapp. DG-s mängisin enamasti edasijõudnute liigas, kus mahtusin vahel esiviisikusse ja kui pärast pausi „Harrastajates” võistlesin, tuli paar neljandat kohta ning poodiumile ei jõudnud.
Välismaa võistlustest käisin Leedus Baltic Cup sarja etapil, kus suutsin hästi konkureerida seni minust paremini sõitnud sportlastega. Paar korda tegin stardis käiku pressides ära vanameister Dalele ja ühes sõidus õnnestus vasakuga startides isegi esimese märgi läheduses sõidu liider olla segades teisena liikuvale Leontjevsile tuult.... kuni tuul jälle keeras.


Saaremaal EMV etapil puhus tugev tuul. Läksin starti uue laua ja 8,6 purjega ning ei saanud ühtegi jibe püsti ära tehtud. Päris täpselt ei saa siiani aru, et mis oli, kuid tulin löödult lõpuks kaldale tagasi ja tegelesin noorte turvamise ja päästmisega. Rada oli kaugel merel ja tegelikult oli mind lausa möödapääsmatult vaja kaatriga Technosid kantseldama. Samas nagu ei saa oskamatu jibemise ja lendu mineva laua seost oma töökohustustega leida...

Võsul slaalomietapil sõitsin natuke liiga pika uimega ja see väsitas poole päeva peale ära. Füüsiliselt oli see üks raskemaid surfivõistlusi elus(vist üle 6500kcal kulus pulsimõõtja põhjal). Hilisemad testid näitasid, et ka 41cm uim oleks väga hästi töötanud, kuid seda teadmist mul veel ei olnud. Kõvasti tuunimist vajasid ka muud seaded. Ühtlasi rikkus mu päeva arusaamatus sõitude järjekorraga, kui hakati tegema katkestusi ja läbisegi uuesti startima. Lisaks pettusin muidugi SuperAmetniku töös, kes sai võimaluse oma suhtumist näidata kui finishikaatrist ilguti ja protesti isegi ei vormistatud.


Hiiumaale minnes ei olnud mul erilisi illusioone, et Ametnik ennast parandab, kuid läksin oma asja tegema. Mäekõrguselt üle olles oleksin võitnud, nüüd jäin teiseks. Taas ei kehtinud kaldal kokkulepitud asjad, sain ühe valestardi ja liidrikohalt 20m enne finishit ka katkestuse – Jumalik sekkumine. Ise ma tegelikult oma sõitudega rahule ei jäänud ja olin konkurentide poolt liiga haavatav läbi neile pakutud võimaluste. Murdunud masti stressist sain päris edukalt välja.

Kevadepoole korraldasime Pennyga Pirital SUPi EMV etapi ja jäin sõitudest kõrvale. Superametnik saatis pärast seda kirjakesi laiali, kus keelas/soovitas tungivalt mind võistlusjuhina mitte kasutada. Siis sattusin spontaanselt Võru etapile, kus konkurendid julgustasid aeru haarama. Olin vaba igasugusest korraldusest ja sõitsingi juhuslike asjadega kaasa. Maratoni veel õppepurjelauaga... Tartusse Emajõele, korralikule SUP festivalile otsustasin juba teadlikult minna, sain juhuslikult race SUPi, kuid ei osanud sellega sõita. Sprindis koperdasin ahtrilainetes mitu korda, hea et püsti jäin. Maratonis oli mu emotsionaalselt siiani parim SUPi võistlus, kus Andrese Ja Bettiga pidev rebimine käis. Ja see oli ka motiveeriv, et vastupidavuslikust nõrkusest aru saada. Võistluste korraldus oli väga hea!!
Kakumäel üritati ka SUP EMV etapp teha, aga .... eks tehtigi. Osalesin. Sprint oli madalas vees aeru ja lauaga jooksmine (ma seda isegi jaksasin natuke teha), märgid ujusid, eelsõitude ajavõtt oli farss. Muud stardid olid ka suht suvaliselt. Kõrge lainega oli küll huvitav enese proovile panek ja allalainet race SUP glissi saada uus kogemus... aga reaalselt ei kandnud see võistlus väga eestikate nime välja. Sellest kõigest on mul päevik ka kirjutatud.

Peaaegu otsustasin juba, et elus on ka muud peale võistlemise. Need halvad emotsioonid ajasid lausa oksele ning targem on sellised asjad kõrvale jätta. Mul pole kombeks pidevalt vinguda, aga käpardlus lausa karjus igalt poolt vastu ja mis kõige halvem, see mõjutas pidevalt ja otseselt ka tulemusi. „Slaalom tuulega” strateegia, millega Jumal endale indulgentsi ja populaarust ostis surfarite hulgas, tähendas mulle omakorda teravat vajadust väiksemate võidusõidukõlblike kamade järele ja sellega korralikke lisakulusid. Sellest ma loobusin.

Et aasta oli formula osas hästi alanud ja vahepeal sain ka mõnusalt sõita, siis tegin EMV viimase etapi siiski kaasa. Samal ajal Technosid coachides. Lõpuks ei muutnud see midagi, sest ega ma Timost või Tristenist poleks ka max keskendumise korral jagu saanud. Aga mul oli hea varustus ja natuke kohalike tuulte tarkust, mistõttu püüdsin kõik sõidud kaasa teha ja sain oma siiani elu parima koha Eestikatel, ehk siis üldarvestuse kolmandaks. Rõõmustasin muidugi... Aga olgem ausad, rajale olid jäänud vaid paar viimast mohikaanlast ja ega see koht ei näidanud mu hirmsat võimsust ja osavust rajal vaid konkurentsi hõredust.

Ühesõnaga väga erinevad emotsioonid purjelaua võistlustest - enamasti halvad ja üks hea saavutus ning sellise tausta pealt on natuke keeruline uueks aastaks eesmärke seada. Üks on selge, et jätkan mõnusalt üldfüüsiliste trennidega ja püüan hõredaks jäänud vastupidavust järgi aidata. Kindlasti võistlen Discgolfis, aga surfamise kohta lubada ei taha. Võibolla on aeg Võsaslalli juurde naasta... seal on ka juhuslik korraldus parem, kui Aasta Ametniku kapriisid. Ja võibolla korraldan ise midagi...

301 vaatamist

Lisa Kommentaar

Ühtegi kommentaari veel ei ole