SUP EMV Kakumäel

27/08/2017 (Hardcore)


Jah, sel aastal olen sattunud ka neid sõitma, sest peale esimest etappi Pirital teatas Jumal lausa kirjalikult kõigile, et ma pole pädev võistlusjuht. Eks ma teen jah vahel vigu ka, olen nõus. Aga see on üks teine jutt.

Eelnevalt ostsime tiimile kaks korralikku race lauda. Ükspäev käisin Tarmsi oma proovimas ka – töötas küll.


Raske südamega jätsin Formula Euroopakatele minemata, sest seal lubati hulle tingimusi ja varustuse rannast kokkuriisumise asemel oleks võinud 3K Eurot kohe niisama merre visata... Kuid see tuul sai mu kätte. Saatuse eest ei põgene. Keila discgolfi nädalamängul keerutas ühe viskekorra ajal üle 90 kraadi ja SUP EMV oli ka ... tuuline.


Laupäeva hommikul veeresime Kakumäe poole ja saime juba hoiatava kõne Cerlylt, et miskit on seal ärevat. Puud tee ääres olid ka ärevad, kuid kohale jõudes nägime, et meri oli vingelt vahus. SUP, my ass! Tahaks purjega kihutama või hüppama minna... Tegin kohapeal natuke nägusid ja õnneks ütles Mariana, et tema läheb ja kõik!! Panime kirja. Mõtisklemise veel, et lahe oleks paindlik olla ning downwind race teha Tilgust... või siis isegi edasi lükata mõnele teisele päevale. Aga Tõnis Metstak kinnitas, et tehakse sellise ilmaga (10-12m/s onshore) ja uskus siiralt, et tuul langeb... puudu olid veel Valde. Ja muidugi, kus oli Mati!?


Tuul puhus konkreetselt onshore. Mind pandi sprindi teise eelsõitu. Mul oli kange isu korraks vee peal käia ja asja testida, aga lasin siis olla ja tegime niisama väikese soojendussörgi. Esimest sõitu vaadates oli selge tohuvabohu. Osad jäid uimega põhja kinni ja need, kes kangelaslikult lauale aerutama ronisid, said peksa. Oli vaja lisaks jõu kasutamisele ka kuidagi targem olla...Tuligi minu start ja tormasime vette. Mingit mõtet lauale ronida polnud, jooksin põlvini vees märgini, mis polnud üleüldse kerge ja tagasi tulles pisut aerutasin ka, veremaitse suus. Kindel kolmas ja edasipääs olemas. Aeg oli ka soliidne, väljajääjatel polnud midagi vastu panna. Välja arvatud see, et meie sõidus oli märk 10m kalda poole triivinud... ja rada vist 20m lühem. No ma olin kolmas igal juhul...


Finaalis oli äge koosseis. Sörkisin vahepeal, et laktaati laiali ajada ja kiiremini taastuda. Mulle see sõitude vahel paigalistumine ei sobi. Paljudel hakkas jahe, õnneks oli mu kampsun võtta. Siis võtsime jälle stardiliinile. Marcus tormas kohe eest ära, Rauno tema järel. Betti tegi ka tavalise algkiirenduse, mis sundis mind essal sirgel pikemalt jooksma, et temast mööda saada. Marcus valis enne märki aerutamise, Tarms kolmandal kohal ka, kuid mina ja Rauno ründasime dessantnikutena märki juba rinnuni vees joostes, laud ja aer kaasas lohisemas. Olimegi neljakesi märgis koos, kui Tarmsi laud viskas laines risti ja siis enne märki veel korra. Ma olin juba seestpoolt lõikamas, aga jäin ikka tema taha järjekorda ootama ja nii me lubasimegi Betti endale järgi, liidrid eest ära. Ronisime ümber märgi ja mu jalg jäi ankruliini kinni. Rapsisin lahti aga Tarms juba libises ees minema. Et tuul oli tagant, hüppasin lauale ja ajasin ennast kohevile. Hea laine tuli ka, peaaegu sain glissi... Tarmsile juba kõrvale. Siis läks laine alt ära ja laud nagu tõmmati tagasi. Kohe ilmus paremasse kaadrinurka Betti. Finishini jäi 20m, hüppasin laualt maha ja panin punuma. Tarms oli eest läinud aga Betti spurtis kõrval ja see oli korralik rebimine. Tegin sellise Bolti finishi, pea ees, Betti pani mind püüdes madalas vees mäsa... Nii mu sprindi neljas koht tuligi.


Sörkisin jälle natuke peale ja siis püüdsin puhata. Maratoniks tehti kaheringine rada, mis oli mu arvates kõige mõistlikum valik. Ja Tuul vist ikka tõusis natuke. Ühel hetkel lehvis rannas roheline lipp, mis tähendas, et stardini on jäänud vähem, kui minut. Jooksin riideid seljast kiskudes kohale, kuid kohtunik oli selle igaks juhuks tõstnud. Saime veel natuke aega, et rivistuda ja siis startisime. Öelge, mis tahate, kuid kõik olid segaduses. 30m sörkisime vees ja siis hakkasid julgemad lauale ronima. Tarms, Marcus ja Rauno läksidki kõige ees. Ma hüppasin ka lauale.... viga!! Laine lõi mind kaks korda tagasi ja alustasin taas jooksmisega. Juba kuuendalt kohalt. Tarms jäi ka vette hulpima, esipaar raius ennast läbi. Vahepeal ilmusid mu kõrvale erinevad võistlejad, kes püüdsid aerutada ja taas kadusid kuskile. Jätkasin jooksmist, kuni vesi oli tõesti õlgadeni ja laine rebis lauda täiesti käest. Tõusin korrektselt püsti ja üritasin olukorraga harjuda. Raske on harjuda tundega, et nagu üldse edasi ei liigu. Mõtlesin korraks, et kas see EMV on nagu kehtiv, kui kaks tüüpi suudavad üldse raja läbida ja teised kõik katkestavad... Tarms käis jälle vette ja jäi maha. Taas olime Bettiga koos pressimas ja ta on ikka kõva mottkicker mulle. Märgini jõudmine võttis igaviku. Koguaeg tulid võrdlemisi keerulised murdlained ja pidevalt tundus, et mul oli lihtsalt õnne, et püsti jäin. Enne märki olin laua jagu ees ja kolmandal kohal, kuid 10m liiga paremal ja võtsin kursi vasakule, pisut risti lainega. See plaan lõppes sukeldumisega. Laine viskas veel kenasti tagasi ja märgini jäi 15 meetrit. Et istudes sõuda ei tohi, otsustasin ujuda, mis oli totaalne viga – selle hooaja suurim ja tulemuse osas ka suure kaaluga. Püsti lauale tõusta seal ei saanud, sest iga laine lõi laua kohe risti. Ja nii ma ujusin.... aer ühes käes ja laud teises käes. Minutid möödusid... tõmbasin juba kaks korda vett kurku... märgi poole pääsesin 20cm haaval... Betti sõudis laual püsti seistes mööda. Mul hakkas sellisest loksumisest täitsa paha ja mõtlesin, et oksendan. Laud keeras lainega kaks korda ümber ja vastu pead ka muidugi. Surusin lõpuks seda märgist mööda ja kuna vöör (laua nina) jäi sinna rihmade vahele, siis pidin veel korra seda tegema. Tarms läks mööda ja küsis, et kas mul on ikka kõik korras. Mõtlesin tõsiselt korra, et kas jään ellu ja vastasin jaatavalt. Rebisin ennast uuesti lauale – minu viimase 10 aasta TOP3 uppumiselähedaseim kogemus! Lamasin seal nagu hüljes jääpangal, võhm sellest ujumisest väljas ja Tõnis Metstak esitas samuti spordimehelikult abipakkuva küsimuse. Tänan! 30 sek oli taastumiseks hea küll. Tõusin jalule ja alustasin lõbusama osaga. Downwind oli übermõnus – sain püsti, lainele, glissi ja tuiskasin täie hooga. Vist võtsin oluliselt kohti tagasi. Sealt ka max kiirus 14km/h. Ühel hetkel ujus ilma lauata Tarms ees ja ma hakkasin teise glissiga ta lauda taga ajama. Kalda juures sain kõik kätte ja läksin kahe lauaga märgi juurde. Jätsin tiimikaaslase aluse sinna ja nägin, et minust äsja möödunud võistlejad on kõik lähedal. Aga põlvili laudadel. Ronisin taas nii kaugele kui sain. Ja jätkasin enda meelehärmiks ka põlvili. Nii sain mööda ainult Tõnisest ja Prittast. Betti, Cerly, Kristjan ja Tarms läksid natuke ees. Märk alistus seekord lihtsalt, kuid tõenäoliselt oleksin esiringile sarnaselt püsti kiirem olnud.... oleksin...oleksin... poleksin poleksin...Allatuules püüdsin lainet. Kõik oli veel võimalik. Kui hakkas juba glissilaineks minema, siis plaanisin uut spurti, et veel paar kohta tagasi võtta. Teised ei tahtnud millegipärast tuule tõuget saada ja istusid laudadel edasi... Äkki nägin vasakul tühja lauda! Kristjan hüüdis abi ja see polnud üldse mingi naljahüüdmine. Keerasin otsa ringi ja võtsin ta sleppi. Sõidu lõpuosa kujuneski nii, et aerutasin omapäi hulpivale lauale järgi ja Kristjan rippus järel. Lõpuks ronis ta minu laua peale ja püüdsime kahekesi sõuda. Umbes neli korda jõudsime tema lauale haardeulatusse, kuid siis tõstis laine laua üles ja tuul viskas jälle kaugele minema. Lõpuks õnnestus kõrvale jõuda, Kristjan hüppas peale ja kimas tänusõnadega minema. Mul oli kumm tühi, tõusin korra püsti ja kukkusin sisse. Jalutasin siis lõpuks finishisse, koht ei olnud enam selline, mis oleks endale midagi pakkunud. Pildid said head ja see on vist tänapäeva maailmas kõigekõige olulisem :)
Kogemusena oli huvitav ja pingutada sain ka, aga EMV võistlusena oli see ikka täielik suvakas. Andke andeks mu kriitika, aga...! Kui Eestis on vaid kaks tüüpi, kes suudavad raja reeglitepäraselt läbida ja võistlusest kujuneb laual istudes ellujäämine, siis on mõttekoht, kuidas teha. Ma kuulsin, et mõned väitsid, et polnud isegi väsinud... minu lugupidamine neile suurepärases treenituses inimestele, kuid siis oleks võinud ju eeldada raja püsti läbimist?!
Võistlejana pidin teist võistlejat päästma. Kas küsida redressi? Kus oli kaater, kes pidi turvama? Sellise ilma puhul oleks leash pidanud olema absoluutselt kohustuslik.
Ja kas sprint peaks olema ikka lauaga vees märgini ja tagasi jooksmine?
Ja kui teha sprint ajapõhiselt, siis EI SAA lubada raja muutumist, ehk märgi triivimist!
Ma mõistan, et nendes oludes ei saanud rada mujale panna, aga miks krt me peame siis seda kõike nii vägisi tegema, et asi farsiks kujuneb? Piltide pärast? EMV väärikuse säilimiseks võiks võistlused edasi lükata ilmaoludesse, kus saavad hakkama nii võistlejad, kui korraldajad (kes kõik andsid endast kahtlemata antud oludes parima).


Et lõpetada heade nootidega, siis minu kogemus oli tõesti .... huvitavalt äärmuslikku laadi ja loodetavasti arendav. Jumal sai endale tabelisse mingisuguse järjestuse ilmselt ilma viivituseta. Baaris leidus rummi. Pildigalerii tuleb ka äge!!

176 vaatamist

2 Kommentaari

  1. Valde oli tark, Valde sõitis Laulasmaal purjelauaga. 96 km naerul näoga, kaamera jibesid filmimas. Mina oleks protesti tulemuste suhtes sisse andnud. Liikuv märk ja istuli aerutamine ei kõlba kuhugi.
    PS! Täna oleks ilus supipäev(võistlusest järgmine päev)

    Valde 27. aug 2017 kell 10:49

  2. Sellel päeval oleks saanud Laulasmaal teha ideaalse slaalomi etapi 6.2 purjedega.

    Ivo Lillepea 28. aug 2017 kell 07:03