Fun sarja Nasva etapp. Vees oli pilpaid ja verd.

01/09/2016 (Hardcore)

 Kased hakkasid kollaseks minema ja Fun sari jõudis sel aastal jälle Saaremaale. Vist muidu poleks sinna tänavu sattunudki. Nüüd tuli minna.


Proloog: Saabusime reedel. Me ei olnud ainukesed, praami peal oli ka Ivar noortebandega ja Veiko. Sõitsingi otse Nasvale, sest tuule tunne oli. Päike paistis ja tipud vahutasid kergelt. Aga ei midagi üleliia ning tuli suured slallikad võtta. Tundus jälle hirmus triiv või ongi viimasel ajal kamade seaded sellised. Suuremat uime ei hakanud seekord veel testima. Tuul tuli läänest ja natuke ka altpoolt. Nasva muulist alates oli välja sõites järjest tugevam kuni ca 400m kaugusel merel hakkas ootamatult uuesti vaikima.
Üle tunni ei punnitanud. Enesetunne jäi päris hea!


Päeva edenedes tuli rahvast muudkui juurde. Tegime Valde maakodus Nässumal kalasuppi ja käisime Eesti ilmselt kõige vanemas suitsusaunas (päriselt ka). Õled olid leiliruumis põrandal (ei mingit euronormi), aknad puusast madalamal ja seinad nii nõgised, et... ülilahe! Selline antiiktunne oli kohe. Kujutasime ette, mida seal kõik aastast 1840 peeruvalgel tehti ja kuidas.
Õhtul lõkke ääres mõtisklesin konkurentsi üle. Kindlasti tuleb kohale Raivo, kes pole lootust kaotanud sarja üldvõit võtta. Vahe on 14 punkti ja võidelda tuleb temaga lõpuni. Ivar on kiiruse poolest selles sarjas ületamatu ja homse tuulega lendab nagu kuul rajal ringi. Valde on viimasel ajal kõvasti harjutanud ja arenguhüppe teinud. Timo kiitis teda Eestikatel nähtu põhjal. Kiidusõnu sai ka Meelis, kes on koos Peebuga slallitingimustes väga konkurentsivõimelised ja ilmselt põlevad soovist „ära teha“. Andres Valkna on nagunii kohal kogu oma profivarustusega ja omab suurepärast kogemust. Samamoodi on järjest mõistlikumalt hakanud võistlema Otto, kes lisaks slallie ka formulal võib head taktikat realiseerida. Oma kodustes vetes tuleb rajale Neeme, kellega Nasval kunagi võidu pärast kõvasti pusisime. Boriss on küll pisut kärsitu ja veel natuke nurgeline, kuid ilmus näiteks Pärnus täiesti pildile. Sealsamas võttis ka Meigo Jääger sõiduvõidu. Pärnakaid pole vist oodata.... neile meeldib oma lombis surfata. Pealegi võib alati kaarte segada mõni „must hobune“ – selles sarjas on see võimalik. Praktiliselt kõik neist võivad hea õnne ja stabiilse sõidu puhul võitjaks tulla. Ma ise ka. Tuleb kõva andmine!! Et valmis olla, läksin peaaegu normaalsel ajal magama, mida kõigi kohta öelda ei saa.


Hommik. Cerly teeb vanas tares hunniku pannkooke ja gäng paneb need nahka. Ma eelistan müslit. Nasval on Johnil juba 3 taglast rigatuna kenasti rivis. Hakkan ruttu enda asjadega ka sahmerdama. Sõelale jäävad 7,8 ja 122 Falcon. Igal juhul tahan enne soojaks sõita ja lähen vee peale. Selgub, et sadam ja seal asuv tuulik segavad stardialas tuule täiesti ära. Kord on pagi ja siis jälle täielik tuulevaikus, kusjuures see kõik vaheldub äärmiselt järsult. Võimalik, et tuleb mere poolt stardialasse tulla ja liini lähedal jibeda. Sõidan kuidagi välja. Mingi hullu laine on võistlusalas ülesse tõstnud!! Loomulikult ei ole see otseselt kõrge, kuid samas väga terav ja tihe. Vabalt võiks praktiliselt iga laine pealt hüpata... Ja see on parem halss!! Pressin paar lõiku sõita. No väga raske on! Samas vasaku halsiga tagasitulek on lihtne ja saab mõnusalt kiirendada. Või puhata... Kui teised hakkavad vee peale pudenema, tulen kaldale korraks puhkama. Küsitakse nõu, kuid ma ei tea isegi, mida teha. Lõpuks võtan kotist 100-liitrise laua, millega pole mitu aastat juba sõitnud. Hea on Martinilt kinnitust saada, et 7,8 ja 100-ne olid tema lemmikud. Laud on veel sellest ajast, kui ma Deboichet uimedega sõitsin. Praegu lähebki alla Deboichet 36cm SL2 ja ma püüan endale sisendada, et see on tegelikult jummmala ok. Ivar tuleb madalas vees vastu ja kinnitab veelkord väikese laua plaani õigsust. No kui juba tema ka lainest ennast segada lasi...


Ja lähebki lahti. Lipud liiguvad – Johannes teeb stardi 5 minutise protseduuriga, kusjuures kaatri paigalesaamist näitab veel oranz lipp, mis heisatakse 10 minuti peal. Sõidame „kaheksat“ 2 ringi. Teades olusid, ukerdan vara minema. Ja ka liinile jõuan vara – vedas nende tuuleaukudega seekord. Teistel ka, sest kui 5sek enne kiirendada püüan, lendavad mõned (nende hulgas Renar!) täisgaasiga mööda. Mis seal ikka, panen järgi. Väike laud on palju kindlamalt vees ja polegi nagu hullu. Tuul on igati mõnus slallituul, kõik toimib poweris. Möödun alltuules Renarist, võtan rajal positsiooni hoidmiseks kõrgust ja Andres peab porisedes minu alltuulde jääma. Esimese märgi võtan kolmandana, ees on ainult profid Tristen ja Peeter Kask. Kolmanda sirge peal tuiskab mööda John. Nagu oleksid tal mingi teine vesi ja teine tuul. Ma mõistan, et loksun kindlasti üleliia selle parema halsiga lainetes aga ainult harjade peal sõita... ?! Nende järel finisheeringi. Esimene sõiduvõit funnis on käes ja soojaks sõitmine tasus ära. Näis, kas teised nüüd ärkavad?!


Teine start. Kohe üldse mitte nii hästi. Sõidan merel võimalikult ökonoomselt edasi tagasi, ootan ära oranzi lipu ja siis veel punase. Õnnestub merelt tulles endale ruum leida ja fleedi vahele jibeda. Kuidagi ikkagi liigun ja laine oleks nagu raskemaks läinud. Ja jibes suudan kukkuda. Õnneks osavalt veestardi asendisse. Raiskan siiski palju väärtuslikku aega ja energiat. Teise sirge peal lööb laine esimese jala aasast välja. Suudan püsti jääda ja ülejäänud võistluse sõidan varbad väga kikkis jalaaasa taha haagituna. Ja kukun märgis jälle. Teised vist ka, aga väikeste vahedega lõpuni tullakse ja ma pole üldse seal, kus tahaksin olla. Ei saagi olla, kui viimases märgis spinoudist jibe teen...


Mulle tundub, et olen oma tehnika omandanud tugev olles ja sellepärast on tehnika iseloom natuke pillav. Kulutan palju jõudu ja kui just heas vormis ei satu olema, tuleb väsimus ruttu peale. Vahest peaksin tehnikat kuidagi ökonoomsemaks ja efektiivsemaks tuunima, ilma kiiruses järgi andmata. Pole just lihtne plaan...


Kolmandas suudan talutavalt startida, kuigi stardialas kukun tuuleaukudes kaks korda selili vette. Vähemalt ei ole teistest palju maas. Hakkan aru saama laine kohtadest – sirge alguses on kõrgem, siis raja keskel madalam ja lõpus tulevad juba mõnusad künkad, millega ei tahaks täiskiirusel üldse mitte rinda pista. Selgub, et seal taga märgis ulatuvad osadel meestel jalad põhja ka – sellest siis see murdlaine...Seega surun kohe esimesel ja kolmandal sirgel vastutuult, sest kohe hakatuseks laine vahel kiirendades oleks pärast märki väljasaamine kahtlane. Kui paarkümmend meetrit loksutud, läheb vesi natuke paremaks ja saan teha pikki kiirendusi suhteliselt madalamate lainete eest põigeldes. Valde saab imeliselt pika lainevahe kätte ja kimab lihtsalt minema. Märgis võtan ta skalbi. Teise märki lähevad ees Peep ja Ivar. Mina kolmandana mängu jälgimas. Nad teeavad suure kaare, ruumi on nii nagu jibeksin üksi. Ja koperdan äkki peale flippamist täiesti suvaliselt vette. Puri tagurpidi, ise tagurpidi ja kõik valesti. Mitte midagi kätte ei saa. Puri on nagu kruvidega vees kinni. Iga laine lööb uuesti peale. Vean topi tuule poole ja vajun ise vee alla mastitoppi loksutades ja tõstes – see ei aita! Ma ei mäleta, et see poleks aidanud... Õhk saab ka pidevast punnitamisest ja vee all käimisest otsa, aga puri istub ikka vees. Korraks mõtlen lauale ronida... siis keeran masti tuule poole küljega ja ripun lõpuks veestardi asendis. Aga need pooleteistmeetrised teravad lained löövad laua tagurpidi. Ahastus. Viha. Sisekõne. Väliskõne (ropendamine)... Mast vaatab nüüd täiesti põhja poole. Raisk, siin võib ju nii madal olla, et murrab ära!!! Tirin kõik ringi ja kasutan esimest korda elus vana nippi – toetan ühe käega laua ahtrile ja teise käega vean mastist purje hoides taglase veest välja. Lõpuks ometi!! See jamamine tundub igavikuna, kuid slaalomis ongi 2-3 minutit igavik!! Tõusen lauale ja näen, et esimesed on juba finishis... ja kuna laud on ka juba suunaga kalda poole, siis murdun sisemiselt ning sõidan madalasse. Päris närvis olen. Täielik rookie!!!

See pole just parim valmistumine neljandaks sõiduks. Ja starti jälle ei pääse! Sest tuult ei ole sadama taga ja kui pagi virutab, siis otse selja tagant ootamatust suunast, mispeale olen jälle vees. Vist tuleks teha kaatristart, kus tuul on natukenegi stabiilsem. Loto(tuule)võidu saanud konkurendid lähevad ees ja mõned ebaõnne rüütlid minu taga. Laine on veel järsem ja tuul ka tõusnud. See sõit on väga survivemise moodi. Vasakul halsil pole jaksu kiirendada vaid rohkem puhkan, et veel üks sirge paremaga vastu pidada. Muidugi kukun sellise jama peale. Aga veestart tuleb jälle välja. Sõidan lihtsalt lõpuni.


Supipaus. Valde ütleb, et jube lahe on. Mina ütlen, et selle aasta kõige kehvem surfipäev üldse! Tegelikult on kõik nõus, et laine on haigelt vastik. Kaasa arvatud Johannes ise ja välja arvatud John. Valde tunnistab, et hea on tegelikult see tunne, kui kõik läbi on... ma ei mõista seekord.


Supp ei taha üldse sisse minna pluss jube külm hakkab. Mati toob siiski puljongit (aitäh!), panen paksult riidesse ja püüan päikesest lisasooja saada. Ilm on ju mõnus! Tuleks kuidagi targemalt sõita ja nautida. Tõesti?! Ise ka ei usu, et suudaksin... Puhkepaus mõjub hästi. Võtan kuiva ja sooja kalipso, väikseima slallipurje, milleks on 6,2 ja olen valmis. Poleks kunagi uskunud, et selle varustusega võistlen... Martinile ütlen, et taktika muutus ja kõige olulisem on püsti jääda ja puri selline valida, mille kiirelt veest kätte saab. Naerame. See aitab.


Starti lähen palju liiga vara ja ripun poomil nagu märg pesu ja triivin, sest laual seista ei riski... Lõpuks piiksuvad päästvad kolmesed signaalid ja lendan rajale. Wow!! See puri on ikka väga väike! Ja mõnusalt kiire ka! Valin lainet, naudin kiirendusi, kuni enne märki jälle laine tõuseb. Suudan jibe päästa, kuid Peeter Kask saab mööda. John teeb juba ilu ja hüppab meile vastu tulles – ei maandunud ära... liider võib. Valde on mulle reaalsem sihtmärk, kuid lõpusirge tuleb varem vastu. Teine koht funnijatest ja ma olen 95% rahul ja varustuse üle rõõmus.


Juba kuues start! Jõudu tuleks nagu juurde... Liigun avasirgel korralikult, peale esimeses märgis jibemist kaob tuul korraks ära. Peep seisab minust kõrgemal ja möödasaamisest innustatuna pumpan lainest alla peaaegu glissi... jalg ruttu aasa... ja siis jään ka seisma. Mõned, kes hiljem tulevad, saavad kohe minema, kuid see 7-8 sek ootamist on valus! Ja kohe ongi tuul tagasi, tugevam, kui enne. Viimasesse märki lähen küll esikolme järel, kuid rahuldaval kohal. Kaks esimese ringi sõitjat ujuvad natuke allpool. Saan glissi, trapetsisse ja aasadesse, kui laine lükkab natuke allapoole ja pean kuidagi veestartijatest mööduma. See ongi õnnestumas, kui üks neist tõmbab masti hooga tuule poole ja mulle otse purjesse. Ragin, katapult, emotsioonid... aga mitte teravused. Kuigi puri on lõhki, tahan ühe lihtsama sirge veel sellega läbi ajada, kuid veestartides selgub, et ka poom on pooleks. Kutsun kaatri appi...


Kaldal näitab Otto õhinal kolme sõrme, mis tähendab, et ta on saanud prode järel hea sõidu! Ivar võtab ka 6,4 purje...
Ise olen masenduses, sest just sain nagu õiged asjad ja tunde ka kätte. Aga rahustan veestartijat kaldal, et ta teeks oma sõitu ja ei muretseks – ikka juhtub ju.

Mul jääbki järgmine sõit ka vahele ja päev hakkab lõplikult nässu minema. Nuputame Martiniga, et mis taglas võtta. Käiku läheb Volotsi (kunagine kuulus freestyle sõitja, esimene Eesti frontloopija) freestyle puri, millega Tarifal Bolognas lainetesse jäin. Trapetsiaasad lähevad suht kontrollimatult peale ja jooksen starti. Esialgne plaan on rada lihtsalt läbida. Madalas tuleb vastu Helle, kes on nii lootusetu olemisega,et ... Ma ei saa seda endale lubada!!! Taas kukun starti sõites... Ainult 8 sek hilinemist, täna on see ehk veel piisav, et konkureerida. Ja olemegi uuesti rajal Andresega koos. Ma ei jõudnud varem ära imestada, kuidas ta 130se laua välja kannatas. Nüüd on temal ka väiksemad asjad, enne märki saan isegi mööda. Trapetsiaasad on küll väga valesti, kuid tugevad ei tohi unustada, et nad tugevad on. Jalg istub natuke liiga kindlalt tagumises aasas, kätte seda kohe ei saagi, lähen väga suure kaarega jibema. Vaatan lähedalolevat võrku tähistavat lippu, valin lainet... kui üle harja saan, ilmub mu ette korraga kellegi pea ja varustus. Muidugi röögin korraks täiest kõrist ja püüan lauda peast mööda juhtida. Ma usun, et sajandiksekundite vältel saan lauda pisut keerata. Käib hirmus pauk ja ma olen vees. Kuidas see surfar siia ilmus, on mullearusaamatu, nii märgist eemal ei jibenud ju keegi ja vaadates oli kõik tühi... laine taha muidugi ei näe... Aga see pole praegu peamine! Raban kannatanul kalipsost kinni ning üritan teda vee peal hoida. Raino kurinahk, see ta on ja nägu täiesti verine... silmad on veel lahti. Vahetame paar sõna, veendun, et 4 sek püsib ta ise vee peal ja ujun varustusele järgi haarama. Saame Raino kuidagi lauale ja ta igaks juhuks mainib, et ma ära ei läheks. Pole plaaniski! Vehin käega, et kaater kutsuda ja karjun teistele jibejatele, et nad abi kutsuksid. Ma ei usu, et keegi kuuleb. Raino on kange mehena oma nina ise tagasi paika pannud, kuid annab märku, et pilt hakkab vist tasku minema. Ninajuur on tal juba korralikult paiste tõmmanud, õnneks ei tabanud ma kuklasse... Nüüd tuleb kaater. Annan verise näoga kolleegi päästjale üle ja sõidan raja läbi. Jibed tulevad puhtalt. Trapetsiaasad sätin korda ja taas on hea sõita. Mõned jäävad isegi tahapoole. Aga ise olen juhtunust shokis. Tagantjärgi ei oskaks midagi teisiti teha, vaatasin küll, et vesi oleks tühi, kuid tõesti, sinna laine taha ei näe...


Nii saab see surfipäev otsa. Mul on suured kaod nii elavjõus (emotsionaalselt) kui tehnikas (poom ja puri). Rainoga räägime asjad sirgeks ja viha ei peeta. Olen ikkagi päris kurb, et teisele otsa sõitsin... Tema suhtumine aitab asjast üle saada. Tulemustes olen vist 6. Või 7. Raivo ees ja Borissi järel punktivõrdsusega. Kui pimedaks läheb, süütame rannal Andrese ja Meelisega muinastulede lõkke.


Taktika üldiselt määrab ära, millised otsused teha. Taktika kujundamiseks peab analüüsima enda võimalusi, milleks on a) võimed ja b)varustus. Ja tuleks vaadata olusid, millega ja kuidas sobituda ning kuidas konkurente nende nõrkusi kasutades edestada. Olude puhul püüan ma arvestada võimalike muutustega ja sellest tulenevalt valmistuda varustuse vahetuseks.


Nasval oli otsuste tegemine väga keeruline. Minu tugevusteks on olnud startimine ja mõningane suurem kindlus pööretes (Hiiumaal pääsesin kukkumata). Samas on teistel parem lõppkiirus ja ka laine segab raskemaid mehi vähem, mistõttu saavad nad võtta suuremad lauad. Nasval tähendas see ka suuremat kindlust stardialasse sõitmisel, mis vähendas minu eelist startide osas. Tegelikult muutusid stardid päris juhuslikuks, sest oli arusaamatu, kas jõuad liinile 1 või 3 minutiga, halvemal juhul ka 5 minutiga. Tulnuks startida ikkagi merelt tulles jibega, aga see tähendas varem välja sõitmist ja vastu teravat lainet krüssamist, mis väiksemat sorti uimega keeruline oli. Pidanuksin sõitma päris kaugele välja ning see tegi jälle ajastamise keeruliseks. Valde näiteks tegi nii, et ootas veestardi asendis stardiliini lähedal, kus veel lainet ei olnud aga tuul juba ühtlasem. Ilmselt toimis ka see taktika.


Kuna ma enda tugevuseks pean ka glissi saamist, oli mõistlik sõita väiksema purjega, et vähendada väsimust ja riske rasketel lõikudel. Aga tuult ei olnud nagu otseselt liiga palju, rohkem segas laine. Sellest ka siis otsus võtta 7,8 ja 100ne laud. Eeldasin, et glissi suudan ikka tõmmata... kui mõtlen Andres Kase peale, kes on üsna minu mõõtu mees, siis tema stiil on ka sõita suurema purje ja väiksema lauaga.


Selgus, et selle parema halsi hüppelaine väljakannatamise nimel andsin ära eelise startides ja pööretes. Nimelt oli jibemine väga harjumatu ning uim spinnas ka kord sõidu jooksul ikka. Pean uuesti meelde tuletama, et kuidas just selle väikese slallilaua carvimine käib – mõnes asendis toimis kõik jälle uskumatult sujuvalt, seega on võimalik.


Kiiruse puuduse ületamiseks läksin peale pöördeid kohe suhteliselt kõrgele, et mitte kriitiliselt segatud tuulde jääda. See aitas nii mõnelgi korral hoida näiteks Andresega võrdset käiku. Teisest küljest segas liiga lähestikku sõitmine siledamate lainevahede valimist – oskus, mis mul tasapisi uuesti tekkima hakkas ja mis oli suure väärtusega.


Pärast kolmadat sõitu sain aru, et väsimuse kogunedes muutub tähtsaks ka veestartimise kiirus ja energia säilitamine järgmiste sõitude jooksul. Püüdsin sõita lõdvestunumalt ja vahetasin 6,2 vastu, mis andis hea tulemuse. Paar tahtmatut hüpet tuli ikka sisse, kus katapult juba vägaväga paistis. Ja muidugi oleksin varustuse tervena säilimisel saanud mõnusalt konkureerida.
Taktikaliselt oli õige minna igal juhul viimast sõitu sõitma, sest sealt on tavaliselt väga paljud juba välja langenud ja võib saada ka kehvapoolse sõidu korral punkte päästva normaalsepoolse koha.


Päev 2.
Ilus vaikne hommik. Meri on peegelsile ja päike paistab. Kui esimesed virvendused üle vee käivad, on Raivo juba tuulemõõtjaga platsis. Selge, et see on tema võimalus.


Johannes paneb SUPi raja sisse ja leidubki võistlejaid. Endale üllatuseks ronin ka vette. Hakatuseks Techno laua ja poomist tehtud mõlaga, kuid edasi saan järjest paremat varustust. Üle 75% siiski pingutama ei hakka, sest süda natuke klopib ja päev on veel ees. Ainevahetuse saab korralikult käima nende paari sõiduga ja enesetunne tundub maaliline. Mitte Juuliline, sest tegelikult on juba august. Sellegipoolest päike võtab. Vahetult enne kella 16 võtab ka Johannes ette ja saadab meid vee peale. Tuul on 3,5m/s, kui mõõtjat uskuda. Mul on igaks juhuks ka formula valmis aga lähen siiski raske südamega Techno laua ja kinnise tagaliigiga 7,8 slallipurjega.


Esimese stardi eel tuleb kagust pagisid. 4 m/s juba kindlasti. Olen päris pahane, et formulat ei võtnud. Jagan seda mõtet ja ollakse peaaegu nõus. Siis on suur hunnik meid juba liinil ja antakse start. Ja kohe üldine tagasikutse, sest kannatamatud tehcnosõitjad olid kambaga üle. John tuleb viisakalt natuke hiljem teiste pealtuulest formulaga ja rebib ennast töiselt kõige ette glissima. Äratundmisrõõm... või kurvastus.


Uus start ja palju pole enam kella 16ni aega. Tuul langeb uuesti, saaksin nagu võimaluse oma technovaliku positiivseks kinnituseks... Seekord on väikese katkestusega kõik korras, pean veel formualga tiksuvast Andresest pealtuules mööduma ja ette jäävadki palkidega Boriss ja Raivo + kolm Technopoissi. Harjutan uuesti Technolaual külgtuule pumpamist. Taas üks asi, mida meelde tuletada. Nii liigumegi lõpuni kohti vahetamata. Boriss on seekord ees ja vaatamata purje vettepanemisele, saab Raivo teise koha. Mina olen Renari järel 6. ning kohe Lola ees. Selleks aastaks siis läbi ja olengi „pigem vaiksema tuule spetsialistina“ üldarvestuses sarja võitja!!!

Discgolfis sain ka reitingu selliseks, et harrastajates enam võistelda ei saa... Elu läheb keeruliseks nii maal, kui merel.

1 670 vaatamist

Lisa Kommentaar

Ühtegi kommentaari veel ei ole