Lõbusõitjate sarja esimene etapp.

16/06/2016 (Hardcore)

Alustan legendaarse Virgo sõnadega: „Igal kevadel töuseb Eesti harrastussurfi taevasse uus, värske, särav komeet, kes oma ürgse andekusega paiskab armutult körvale köik konkurendid... Pikka iga-aastast säramist Sulle, Aiku;)


Lõbusõitjate sarja esimene etapp toimus Pärnumaal Kullipesa surfispotis. Pakkisin auto otsast lõpuni täis ja veeresin reede õhtul kohale. Prognoos oli selline, et kõik kamad tuli kaasa võtta. Veivikad jätsin siiski maha. Vahepeal näitasid prognoosid võrdlemisi segaseid numbreid: 14m/s ja pagid 18m/s... siis juba pagid 22m/s... Oli raske ette kujutada seda võistlust nendes tingimustes. Tõde selgub alles kohapeal, kui selgub... ja hommik on õhtust targem. Auto tagaluuk oli kinni kiilunud, seepärast läks varustuse peale-maha tõstmine keeruliseks. Jäin mugavustsooni, ehk Reiu motelli, kuhu hakkas saabuma teisi võistlejaid.


Hommikul läksin üsna vara randa. Ei teadnud, kuidas kamad autost üldse kätte saab. Õnneks sikutasin ikka kõik välja. Ilm oli üllatavalt rahulik. Vihma sadas ja temperatuur tõusis juba 9 plussi kanti!! Kohalikud soovitasid surfisussid jalga panna. Pärnu vesi tahtis muidu varbad ära võtta.
Staabis tundus, et tuult pole ollagi. Samas kippus rannalipp plagisema, merel oli jänest. Pärnakad ise selle suunaga siin sõitmas ei käi, eriti ei osatud kommenteerida ka toimuvat. Panin valmis juba peaaegu unustatud 6,7 Vapori ja hiljuti ostetud 7,8 NP EVO II. Igaks juhuks rullisin lahti NP RS6 6,2, millega polegi eriti sõitnud. Et start pidi tulema kell 13, siis käisin korra merel soojaks sõitmas ja tuulega tutvumas. 7,8 oli kindel püss!! Tuult oli ca 15 sõlme, pagides võibolla 22 sõlme. Just sõlme, mitte m/s! Seega mõnusalt mahe slalli-ilm.
Skippersil (koosolekul) selgus, et tuleb pikk järjestikuste sõitude päev, nagu Pärnus kombeks. Rada oli allatuule M, nagu võistlusjuht Margol kombeks. Kaldalt vaadates olin natuke segaduses raja suhtes. Merel sain aru, et stardiliin on hiiglama pikk pandud. Lisandus valikuvõimalusi. Veelgi lisandus valikuvõimalusi, kui stardi poole liikusin. Tuul kippus nimelt vaikima. Vahtisin pilvi, aga vihma sadas ja sealt ka midagi välja lugeda ei õnnestunud. Otsustasin siis, et lepin saatusega ja võtan vastu selle, mis tuleb ja ei pahanda. Muud mul teha ei olnudki. Start läks, olin liini keskel, et allatuule kursil märki saada. Ümberringi päris suur tühjus – väga paljud jäid hiljaks või olid tagasihoidlikud. Seda polnud aga Raivo, kes võttis formula ja glissas minema. Andres Kask sai ka mingi pagi ja oli ees. Sama pagi peal jäi mulle kuidagi ette surfar Taavi, kaotasin ideka trajektoori ja jäin uuesti tiksuma. Nii juhtuski, et selle vaikse tuulega libisesid minust veel mitmed mööda, kes olid taibanud formula või suurema purje võtta... või olid lihtsalt paremad. Lõpusirgel läks 3 kohta lausa, finisheerisin 6.ndana. Tormiootuses ja testsõidu järel ei taibanud ma isegi formulakomplekti üldse puutuda. Nüüd siis sibasin kaldale ja hakkasin nullist kõike jälle üles seadma.


Olin hirmsasti ametis rigamisega ja ei vaadanud isegi mere poole. Turvalises staabi tuulevaikuses sain kamad üles ja teise sõidu vahelejätnuna hakkasin formulat randa vedama. Kalda peal aga avanes hoopis muutunud pilt. Vesi vahutas, tuul puhus pagides juba 30 sõlme ümber. Mitmed olid lausa hädas. Ma ise olin ka suures segaduses, mistõttu pidin 6,7 võtma ja hilinesin mõnusalt starti. Teiste tagaajamine päädis 10nda kohaga. Lootsin, et nüüd on apsud kõik ära tehtud. Võtsin ennast kokku, leppisin taas kõigega ära ja sain korralikumat sorti stardi. Selle peale otsustas tuul jälle vaikima hakata. 6,7 oli jubejube vähe... mööda sõitsid Boriss ja lõpusirgel ka Peep. Sõiduvõidu võttis taas Andres Kask, kes targalt kamadega ei sählanud, nagu mina kahjuks. Karistuseks tuli 4.-s koht, mis veidi hakkas nagu lootust andma – rabasin kaldalt uuesti 7,8.


Taas tuli üks vaiksem sõit. Meigo oli nutikalt juba formulaga tulnud, läkski märki esimesena. Ma jäin mitmete vahele tiksuma, aga siis pumpasin toorelt peaaegu terve sirge ja sain teisena märki. Jibe õnnestus kiiremini ja läksin lõpuks juhtima!!! Aga... tuul keeras vastu. Mõtlesin, et vist jõin õhtul vähe rummi, et sellised asjad juhtuvad... Igatahes jätkasin varvastel glissis isegi märgist alltuules mööda ja pidin pautima. Selg käis vees ja Meigo läks formulaga märki välja. Teiseks paudiks läks Raivo ka formulaga otse märki minust mööda, kuid Andres Kask oli sunnitud samuti pautimise kasuks otsustama. Kolmanda sirge töötasin alguses hullult ja kuna oli vaja palju allatuult minna, sain glissi hoitud. Peale jibe juhtus aga mingi anomaalia – ülevalt alla ja otse vastu tuli hetkeks ca 25-sõlmene pagi. Raivo virutas koos formulaga vette ja mul polnud veel jalad aasaski, kui 200kg kang rinnale asetati. No vajusin ka selili, aga mingi ime läbi kohe uuesti üles ja Raivost mööda finishi poole glissama. Katus sõitis, sest nii imelik oli see asi. Meigo finisheeris ees, tagasi vaadates nägin Andrest enda järel ja korrigeerisin asendi kiiremaks. Nüüd tuli teine koht!


Seisime jälle seal külmas vees ja ootasime. Sõrmed lausa valutasid, õhutemperatuuriks 9 kraadi! Kes see ikka siis juunikuus Pärnusse surfikindad kaasa võtab!! Kehal oli õnneks soe, sest mu uus O’Neilli kalipso on lausa supersoe ja pehme ka. Ise olin ka vähe pehme. Tegelikult ei mäleta, miks ja kuidas, aga läksin kaldale jooma ja juba tehti stardiprotseduuriga algust. No eriti chill oli siis veel Martini ja Mattiga lobiseda... Järsku otsustasin, et vahet pole ja teen ikka sõidu kaasa. Joostes starti ning lõpusirgel Borissi jälitades pumpasin ennast mõne meetriga temast ette. Selle 5.nda kohaga oli päev läbi.


Tabelis juhtis Andres Kask, sest ta käitus nagu professionaal – chillis küll, aga tegi asjad õigesti. Mina chillisin ka nendes äraarvamatutes oludes, aga muutusin lohakaks ja olin tabelis 6ndal kohal. Tõsi, punktivahed olid üliväikesed. Teisel kohal olevast Meelisest jäi puudu 2 punkti. Tore oli see, et kuigi kiirust sain päriselt üles vaid kahes-kolmes sõidus ja mõnel sirgel, tuli päeva tippkiirus 52km/h minu kontole.
Otseselt resultaat rõõmu ei teinud, aga kurvaks ka mitte. Tegime Borissi ja ühe kohaliku tüübiga veel natuke slallitrenni peale, märgid jäid ju vette. Siis pakkisin vihmasajus uuesti hirmsa kamahunniku kokku ja toppisin märjalt autosse. Platsilt lahkusin viimasena ja keegi ei näinud nõiduse rituaale, mida homse päeva jaoks läbi viisin :)


Õhtul tegime aftekal sauna, mõned sõitsid veel SUPiga võidu. Me Valdega sõime kaks praadi ja lubasin homse tuule tarvis veel kaks rummi ka.
Hommikul ärkasin kell 6 ja kontrollisin, kas nõidus töötab. Oligi päike väljas, ladvad kiikusid kergelt ja Valde bussi uks oli ka juba lahti. Paistis ilgelt mõnus päev.


Rannas tekkis taas palju küsimusi. Päike tegi mere valgeks ja tundus tuuline. Jürka ütles, et tuult on 5-6m/s ja pagid 10m/s. Alustasin 8,6 Lofti ülespanekuga. Siis viisin slallika randa ja formula ka. Kui 9,8 purje kasuks otsustasin ja downhaulist pingutasin, käis pauk ja alumised rullid läksid puruks. See ei ole Sparta spordiklubi süü, kus ma jõudu arendamas käin. Lihtsalt, kamad on juba vanad. Üritasime parandada, aga mis nässus, see nässus ja jooksin merele. 8,6 ja formula – veider komplekt, aga mida teha. Start venis natuke, tegin proovisõitu ja tundsin, et laud on veidi kinni vees. Pole formulaga sel aastal veel sõitnudki ju. Läksin madalasse träkki nihutama ja just sel ajal algas stardiprotseduur. Ega seda ei näe, kui seljaga kaatri poole olla. Kui kollane 1 min lipp üles läks, taipasin ka stardiala poole liikuda. Tuult muidugi polnud enam üldse ja lihtsalt seisin teiste sõitu vaadates. Aga ma jäin rahulikuks ja seitsmendana sain üle finishijoone.


Nüüd oli aeg teha Maksimum Effort, nagu Boriss ütleb. Uurisin olukorda, stardillini, eemalt tulevat tuult ja sain mõistlikult minema. Igas märgis pidin looma moodi pumpama, sest Raivo oli 11-se purjega mul kohe järel. Pidasin lõpuni vastu ning esimene bullet tuli ära. Otsejoones sõitsin kaldale suurema purje järgi. Publiku esindus Martin Ervini näol ei uskunud lõpuni, et ma selle sõidu väikese purjega ära võtta suudan. Vähemalt sain üllatuse pakkuda.


Poomi kinnitus purunes täiesti ebasobival ajal, kuid Martin Ervin aitas mul 11ne rigada, natuke sain juua ka ja kiirustasin tagasi. Kuigi kaatrist lubati mind ära oodata, toimus vahepeal startimine. Läbisin raja, tulemuseks 8.-s koht. Puri tundus ilgelt raske, käik aeglane ja ise ka natuke sodi juba selles rapsimisest. Tuli natuke keskenduda, tahe ja kogemus maksma panna. Stardiliinil oli metsik kaatri eelis. Millegipärast ei startinud sealt keegi, võibolla sellepärast, et natuke oli vaja krüssata esimesse märki. Formulaga, no problem!! Seisin veidi eemal, et mu taktika läbi ei paistaks, siis liikusin kaatri poole ja startisin soliidse eduga. Teine bullet!! Võimalik, et olen teise päeva mees?!


Kalda all puhanud, läksin kaatri pealetuulde ja jätsin taktika samaks. Meelis hiilis ka lähemale, tundub, et õpib kiiresti... Natuke katsin teda ja uuesti kedagi mööda laskmata võtsin kolmanda sõiduvõidu.
Järgmises stardis oli kaatri läheduses juba seltskond. Andres Valkna, Valde, Meelis... Tuli teha teravam start. Tuul veidi tõusis, püsisin ees ja discgolfi väljenditega öeldes mängisin seifi. Tähendab siis üleliia agressiivselt ei jibenud, katsin märgi juures ruumi ära ja pumbates sain korralikult käima ka. Riske ei võtnud aga vasak tagumine jala-aas liikus, tehes manöövrite lõpud aeglasemaks.


Viskasin korraks laua peale pikali ja proovisin lõdvestuda. Hirmus janu painas ka. Valde kurtis väsimust, mispeale otsustasime merevett natuke juua. Andres jõi ka. Tuul keeras ja stardid hakkasid meenutama formula starte. Seda enam kehtis kaatri eelis. Veelkord õnnestus mul esimesena minna. Avasirgel jälitas mind Andres, proovisin kiirust hoida ja samal ajal lõdvestuda, sest jalg hakkas reaalselt krampi kiskuma. See ei olnud selline tugev väsimustunne, mida paljud krambiks nimetavad, vaid reaalne kangestumine. Võibolla aitas merevesi, sest võtsin neljanda järjestikuse võidu. Üldvõidu peale ei mõelnud ma üldse, sest Meelis tundus pidevalt lähedal ja olin palju jama kokku keeranud. Lihtsalt nautisin iga sõitu eraldi, kui seda sai, vaatamata füüsilisele kannatusele. Taas jõime merevett.


Viimasesse starti tuli Andres väga otsustavalt ja liiga vara. Kaatrini oli 20 sek glissis, kuid me olime seal 35 sek varem ja juba glissasime. Ma lihtsalt pidin samamoodi varem minema, et positsiooni eest võidelda. Üheaegselt jälgisin konkurenti, kella, kaatrit, stardiliini ja võtsin käigu korraks välja. Siis tuli väike pagi, kulus 6-7 sekundit ja toppisin tagumise jala aasa. Kaater lähenes kiiremini, kui kell tiksus. Ankru kinnitusPAEL ähvardas ka uime. Keerasin lõpuks väga järsult ülestuult ja üle liini, samal ajal kerkis lipp. Jürka karjus, et puhas start! Margo tunnistas, et ta ei jõudnud veel nii täpselt lippugi tõsta...aga valestarti ei olnud. Tuul keeras - korraks oli vaja lausa maksimumkrüssu sõita, et märki välja minna ja rajal positsiooni hoida. Peale turvalist jibemist tõmbasin ruttu glissi aga jalga enam tagumisse aasa ei saanud. Tirisin varbaga ja tõukasin laua vastutuulde, sekundid kulusid ja Andres läks. Korraks proovisin oma pealtuule olukorda veel kiirendusega realiseerida, tulemust ei olnud, seekord jäin teiseks. Keerasin allatuulde ja kaldale.


Tuli välja, et võitsin selle etapi ja kiiruse osas olin ka parim. Autasude hulgas leidus käekell... Jürka ütles nagu Kevades, et ära siis speedi unusta!
Ise jäin rahule, õppetunnid tuleb muidugi võtta. Otsustasin nüüd pikemalt rõõmustada ka, ehkki õnnitlustes on tunda väikest irooniat...


Pirital ei huvita see väike võidusõit muidugi kedagi. Mõni väga süsinikust mees võib teretamise asemel lausa sõitlema hakata, et Fun sarja uudis EPLi lehel nii ruttu ilmus. No mida mina teha saan?! Jätkan omasugustega ja tunnen elust rõõmu!!! Tegimegi Valde ja Cerliga lõdvestuseks Jõulumäel ühe Discgolfi ringi...

Tulemused on SIIN.

Lõbusõitu pildistas Katrin Merirand. Esimese päeva pildid, ja teise päeva pildid.

1 399 vaatamist

Lisa Kommentaar

Ühtegi kommentaari veel ei ole