Slalli EMV 2016 esimene etapp.

07/06/2016 (Hardcore)

 Slalli EMV 2016 esimene etapp.


Vahel peab endale esitama universaalse küsimuse: „Miks?“ Seekord vastasin endale: miks mitte? Sest Kirdeprognoos püsis, lisaks lubati päikest ja sellise ilmaga surfamata jätta oleks selge patt. Pealegi on võistlemine ka lahe ning natuke mul loomuses. Pealegi soetasin endale hiljuti 122-liitrise Fanatic Falconi, teate küll, see punast värvi... Kibelesin seda võistlustel proovima, sest kaks katsesõitu olid küllaltki lubavad olnud.


Prognoos püsis 7-9m/s. Praktikas tähendas see jaheda vee ja päikese korral normaalset kirdesuunalist võimendust, mis klappis põhituulega. Tulemuseks sai olla võrdlemisi sile vesi ja ebaühtlane tuul 6-12m/s ja nii läkski. Esmaspäevane check oli selline, et tuul pidi veidi hiljem tulema, kuid tingimused peaaegu samad ja nii oligi.
Harva on olnud aastaid, kus ma nii konkurentsivõimeliste kamadega saan seeriat alustada. Rigasin kohe 8,6 Lofti üles ja keskmisesse trimmi. Uuele (tegelikult ikka kasutatud) lauale panin all värskelt ostetud 44cm Z uime ja esimene komplekt oli valmis. Pirta plats oli purjesid täis – hea ilm meelitas teisi ka võistlema. Isegi naisi oli vähemalt 4 startimas. Midagi ma seal sehkendasin, kleepisin numbreid ja suhtlesin teistega ja jäin natuke ajahädasse, aga AP läks üles ja rigasin kähku 7,8 EVO III ka valmis. Mine seda tuult tea ja üldse. Pro-d panid ka mitu purje valmis, ei saa juhuse hooleks miskit jätta. Tahtsin ka 110 liitrise iSonicu randa vedada, aga 41cm uim oli kuskile lootusetult kadunud, mis oli esimene rookie-mistake.


Luureandmete põhjal oli vesi külm. Sussid – mandatory! Eriti, kui mu pool aastat väldanud kannaluu mõra külma ei kannata. Lootsin, et slallilaua põrutused chopis elan ikka üle. Füüsis tundus muidu enam vähem, kuid selle kanna tõttu pole üldse joosta saanud ja ainult kirjutada jooksmisest.


Start venis, teadmatus püsis ja mõtisklesin asjade üle. Selge see, et võistlus on üks kannatamine. Milleks seda siis ikkagi teha? Tegelikult on kogu maailmaruum kannatust täis. Teadmatus omakorda seisneb võimetuses asjade tegelikku loomust tajuda ning eksida põhjuse-tagajärje tõlgendustes, mis omakorda reguleerivad õnnelikkuse/kannatuse suhet. Pean nimelt surfamist üheks võimalikuks viisiks, kuidas õnnelik olla... Teadmatuse hajutamiseks läbi aususe ja siira enesevaatluse kaudu on kaks meetodit: analüüs ja sisekaemus. Valisin esimese. Nimelt tahaksin, et oleks huvitav. Ja õnn ei pruugigi alati olla huvitav... isegi kirjanik Dominique Noguez on öelnud, et õnnetus on õnnest huvitavam, kuna sellega seondub „...erksus, äärmiselt peibutav lutsiferlik intensiivsus. Lisaks on see ka külgetõmbav... mitte eesmärgina iseeneses, vaid see laseb alati midagi loota (nimelt õnne).“ Tänane päev pidi olema siis huvitava kannatuse päev....


Vahepeal olid eelsõitude fliidid välja pandud. AP alla tõmmatud lõpuks ja ootasime merel. Olin sattunud esimesse eelsõitu ja kogu lugupidamise juures kohtunike vastu jäi viivitamine mõistmatuks ning pikk stardiootamine merel hakkas lõpuks närvidele käima, ehk positiivne kannatus sai negatiivse mõttetuse varjundi. Esimese eelsõidu sõitjad pidid valmis olema ja triikisime lippu oodates üle poole tunni merd. Korraks sõitsin külgtuules kaldale ootama, aga risk seal passida jäi kaldaaluse heitliku tuule tõttu liiga suureks. Hiljem oli nac sürr lugeda purjelaualiidu lehelt, et kiideti kohtunike kiirust... Summana oli nagu ok, aga kiire küll mitte! Lõppude lõpuks hakati signaale andma.


Esimesse eelsõitu oli kogutud väga soliidne seltskond: Erno, Niine ja Tom EST-44 näiteks... Kolm esimest pääsesid kuldfliiti. Teistel jäi üle loota nende kolme ebaõnnele, sest tavatingimustes neist ikka mööda ei saa. Peale selle olid meie seltskonnas veel kiiruse poolest tuntud Ivar, Pärnu slallis domineerinud Peeter Kask, PWA guru Tony Mõttus... Ja vist oli Pärnu Tom ka. Ühesõnaga hullumaja! Sellele vaatamata sain korraliku stardi kaatripoolse kolmandiku liini pealt. Liidrid tulid veidi altpoolt minu ette. Kuigi nautisin täiega kiirust, mida mul tavaliselt eriti pole, siis said kolm sõitjat enne mind märki. Ja nüüd tegin teise rookievea: tihedas konkurentsis sõitsin märgist kaarega mööda ja jätsin jubedalt ruumi kõigile. Sel ajal, kui purje flippasin, tuligi kogu armee mulle pealtuulde ja minu alalhoidlik manööver maksis hetkega 5 kohta kätte. Jäin veel Ivari taha ootama, sest mööda ei mahtunud pumpama, väärtuslikud sekundid kulusid... Teisel sirgel püüdsin mitte maha jääda aga sabas sõita kiirete surfarite ahtrilaines ei jäta mulle palju võimalusi. Teises märgis ei eksitud, rivi venis natuke pikemaks. Kolmandas märgis tegi Tony mingit trikki ja startis veest. Vedasin oma jibe pikemaks ja kaotasin jälle aega, kuid sain ühe koha tagasi võetud. Teel neljandasse märki läks kõik väga ebamugavaks. Laud läks lendu ja kontroll viletsaks. Kuidagi survaivisin ära, aga kiirus kannatas. Jibe oli alalhoidlik ja vahe Ivariga ei vähenenud märkimisväärselt. Lõpusirgel olid asjad enam-vähem selged: tulin eelsõidust seitsmendana Ivari järel ja Tony ees. Ehk siis kukkusin kohe kolmandasse fleeti. Vaata tõele näkku, mees!! Esimeses märgis tuleb riskida ja glissi jääda, kedagi endast kõrgemale lubamata!


Eeldasin, et võistlus venib ja läksin otse kaldale. Kolmanda fleedi sõiduni oli nagunii aega. Seega vahetasin purje 7,8 vastu ja liigutasin masti 1,5 cm ettepoole. Taglas oli ju kergem ja raja lõpuosas läks rohkem kontrolli tarvis. Tagasi merele sain õigeks ajaks ja kaatrist kinnituse oma kolmandasse fleeti kuulumise kohta. Esimese võistlussõidu stardi tegin sarnase eelsõiduga, sekundi ilmselt hilinesin ikkagi. Taavi startis minust kõrgemalt väga täpselt ja oli natuke ees. Minust allpool sõitis ilmselt Valde. Taavil oli kaamera peas ja loomuliku edevuse tõttu tahtsin ikka „filmile“ pääseda  ... Ei, tegelikult ikka esimese märgi taktika vajas teostamist. Avasirge kiirus oli jälle üllatavalt hea! Kohe väga üllatavalt. Sain Taavi ahtrilainest välja vabasse tuulde ja ründasin. Enne märki tekkis võimalus veel allatuult kiirendada ja läksingi esimesena... vette. Sest sellise hoo pealt jibeda pole mulle tavaline ja laud pisut võõras ja selle purjega ka esimest korda... ja ise ka nagu esimest korda... Taktika oli küps, kuid tehnika ei tulnud järgi. Samamoodi ei tulnud hästi järgi purje alaliik, mis vette haakis. Kolmas rookie-mistake: jibe läksin ette valmistamata ja tagumine käsi ei liikunud poomil tahapoole, et natukenegi rohkem poomi tagumist otsa tõsta. Kahjuks jäin selle hetkega ka Taavi kaamerasse ja EPLi lehel kaanepoisiks. Vesi vedas purje ahtrisse, laud läks lendu ja ma ise lahkusin pardalt. Üsna kähku sain purje veestardi asendisse, kuid kiirustasin räigelt ja enne mõlema jala lauale saamist järgnes kohe katapult. Mõned vajuvad häbist maa alla, ma vajusin häbist vee alla... Pinnale saabudes nägin, et teised lähevad juba kolmanda märgi poole. Lonkisin selle sõidu lõpuni, püüda polnud kedagi kuna ülejäänud jäid märkides kenasti püsti. Kannatus missugune!!


Rannaäärses madalas vees jalutasid kõik vastutuult aga väga vastikult külm oli. Pealegi vajas mu psüühika taastamist. Triibutasin ennast kohale ja kuna neljanda fleedini oli aega, püüdsin jibe õppida. Tuul muutus pisut heitlikumaks, mistõttu stardiliinist minuti kaugusele enam sõita ei tihanud. Kõige nõrgemate fleedis ei saagi väga aru, kui kehvasti stardid. Võtsin asja väga rahulikult aga märgis oli esimene. Avasirge endiselt nauditav! Eriti rahulikult tegin ka jibe ja kuskilt ilmus Erki Vabamets mulle kannule ja viimases märgis läks ka mööda. Suhtusin sellesse natuke liiga tuimalt, aga lubasin endale, et järgmises sõidus ma sellistel asjadel juhtuda ei lase.
Peale supipausi kannatused jätkusid. Esialgu igavas vormis, sest peopesad lõid uuesti merele minnes korralikult tuld. Pärast sain teada, et teistel ka... Start oli hindele 4, umbes 2 sekundit hilinesin, kuid positsioon normaalne. Rainer keerutas minu ees, et mitte valestarti teha ja sai ideka ajastuse. Seekord mu taktika ja tehnika klappisid, märgis võtsin pealetuulde aga RS:X tsempion suutis samuti kiirendada ja jäi ette. Kassi-hiire mäng jätkus ka teisel ja kolmandal sirgel. Teises märgis tegin taas!!! liiga turvaliselt pöörde ja Ivo lõikas vahele. Natuke toksis poomiga flippamise ajal mulle masti ka, mispeale ma häält tegin. Rainer juba sõitis ees minema. Kolmandasse märki minnes tuli tugev pagi, Ivo laud läks natuke lappama, ma sain kontrolli hoitud ja hea manöövri. Kiirendasin minema, Raineri ahtrilainest välja ja kuigi ta korraks ülestuult pressis, siis katsin ta tuule poolt ära. Selle sudimise peale sai Ivo oma sõitu tehes 10m edu sisse. Neljas märk lähenes ja paar sekundit oli aega mõistatada, mida hakkab ees tegema Ivo, kui palju märgis ruumi jääb ja kuhu sihib tagapool Rainer... Laud lappas vahepeal, jalgades oli väsimust aga teha oli ainult viimane jibe. Mul oli ikka see kukutud riskijibe pähe sööbinud ja läksin jälle turvaliselt suurema kaarega hoogu säilitades Ivost allatuulde. Rainer võttis enne märki kõrgust ja suutis mingi ime läbi ennast märgi ja Ivo vahele mahutada. Müts maha! Hetkeks oli olnud tuuleauk ja segasime teineteist samuti. Rainer pääses kohe minema ja mina andsin pumbates oma parima. Lõpusirgel oli valida, kas võtta kõrgust, kaotada vahepeal kiiruses ja jätkata ilma ahtrilaineta ja puhtas tuules või kontrollida segatud oludes Ivot ja jätta Rainer ründamata. Valisin viimase taktika, sest lõik oli lühike. Nii me siis finisheerisime pooleteistmeetriste vahedega. Äge võitlus!!!


Asjad hakkasid paika loksuma! Olin jõudnud hõbefliiti, kus kannatused muutusid meeldivamaks. Tuul läks hõredamaks aga ma ei jõudnud enam kaldale purje vahetama. Lauavahetuse võimalus kahjuks puudus. Selle kõige tõttu startisin nüüd päris kõrgelt ja lähedalt, et igal juhul hooga üle stardiliini saaks. Minu ees hakkas Marcus vingerdama, sest oli liiga vara tulnud. Läksin natuke sellega kaasa, mis oli viga, sest tegin kõige halvema stardi sellel võistlusel. Samas olen näinud küll, kuidas Marcus stardis laudu-jalgu murrab ja ettevaatus pole alati liigne. Ehk siis on tüüpe, kelle juures ei maksa startida, sest järgmist Fanaticut pole kuskilt võtta. Igatahes... hõbefliidis olid asjad hoopis teisiti! Niine viskus kiirusega kõige ette, Marcus sai allatuules kiirendada ja koos Ivariga üsna vabalt minna. Nende järel ja minu alltuules sõitis koos 5 võistlejat. Otsustasin teha taganttulija kavaluse ja võtsin kõrgust. Kogu punt vajuski jibes märgist mööda üksteist segades ja mahtusin vahele. Veel natuke agressiivsust ja gliss oli jälle olemas. Pidurdava taktika tõttu kaotasin liidritele aga säilitasin mõningase löögivõime 3.-5. koha ulatuses. Niine sai teises märgis juba vabalt jibeda ja võitis soliidselt. Ivar realiseeris samuti oma avakiirenduse teiseks kohaks. Aga edasi läks jälle panemiseks. Kuigi Marcus oli ka tagumiste sebimise tõttu kaugemal, saime talle koguaeg lähemale. Kõigepealt Aivo otse ahtrilaines, siis Rainer ja mina. Rainer lasi uuesti kolmandas märgis vea sisse ja nagu copy-paste sõitsin neljandal sirgel temast mööda. Marcus ja Aivo hakkasid vist viimases märgis kuldfleedi kohta jagama ja lõpetasid vees. Aivo üsna märgi juures ja Marcus eemal. Minu plaan oli olnud jibeda märki kattes väga lähedalt, et lõpusirgel pealttuulest rünnata ja seega pidin jibe pikaks vedama, et nende kahe vahelt minna. Muidugi jäin korraks sunnitud trajektoori tõttu seisma. Rainer pani vist silmad kinni ja jibes Aivo ja märgi vahele... uskumatu, aga ta tegi seda jälle!! Punnitasin, mis võimalik, kuid lõpetasin hõbefleedi neljandana oma õpilase järel. No aga jälle oli kogu raha eest äge!!! Kahjuks rohkem sõite ei tehtud ja võistluse alguse käkid andsid mulle alles 20.nda koha. Mis parata.


Mingi apsu tõttu kutsuti mind pjedestaalile. Taavi tõrjus mu medalipakkumised hiljem tagasi ja nüüd peangi vanade lõbusõitjate autasu kuskil silma alt eemal karbis hoidma. Slall oli korraks täiesti tagasi!


Team Mahele algas superedukalt: Timo ja Niine poodiumil!!!

1 148 vaatamist

Lisa Kommentaar

Ühtegi kommentaari veel ei ole