Bacardi Fun finaaletapp

19/09/2014 (Hardcore)

 
Iga halb asi on millekski hea. Kui vaadata tagantjärgi halbu asju, mis meiega on juhtunud, siis näeme, et need on enamasti olnud ettevalmistavad millegi parema jaoks...


Aga noh, head asjad on ka head. Eriti, kui lasta asjadel ja elul lihtsalt juhtuda. Ma lasin Matil ennast veenda, et Saaremaal puhub, kuigi Niine vaatas Pirtal prognoosi ja ütles, et vist ikka tuult ei ole näha. Ja siis mõtlesin, et tuult ei ole päriselt alles siis, kui oleme kohal ja tõesti tuult ei ole. Võtsin kaasa isegi slalliasjad, sest autos oli alguses ruumi ja lasin Pärnu mntl kiirusenäidiku seieri püsti.


Peale Bresti käimist tunduvad kõik teelõigud lühikesed. Varsti olingi Virtsule lähenemas, kui selgus, et praam hakkab varsti väljuda. Siis ma lasin juhtuda sellel, et kihutasin natuke ja jõudsin täpselt peale. Esimene napikas – hea märk!
Ülejäänud reis läks meeleolukalt, sest praami peal oli ka 30+ naiste treeningugrupp... ja nii edasi kuni Anneli majakeses käisime veel kord startimise teoreetilise osa läbi ja jäime magama.


Hommikul lasin juhtuda ärkamisel. Kased akna taga ei olnud küll piisavalt närvilised, nagu oleks võinud oodata, aga mis sellest. Peale kohvi hommikunäksimist veeresin Nasvale (huvitav, miks paljud mereäärsed kohanimed öeldakse pealeütlevalt?). Et Universumile oma püüdlust selgelt esitada, rigasin üles hirmus hea sinise 11-ruuduse purje. Ammu pole seda teinud... Naiste treeningugrupp muutus võistlusgrupiks, kelle purjede trimmi sättisin, sest nad tituleerisid mind enda treeneriks ja tarvitusse läks ka minu uus JP slallikas. Jenna, mu kunagine truu valge formulalaud, oli Elenal Tallinnasse jäänud. Ma ei teinud väljagi, et tuult nagu kohe ei paistnud, nagunii oli ainuke mõeldav variant formula. Sverdimeeste näod särasid. Päike ka säras.
John rääkis, et kui tuul peaks natuke veel itta keerama, siis hakkab ka rohkem puhuma ja Johannes ähvardas termotuulega. Midagi sellist küll juhtumas ei paistnud aga ma lasin sellel juhtuda, sest mis muud teha oligi. Vaatasin veel enne konkurendid üle. Raivo tuli svertlauaga ja antiikformula purjega. Neemel oli hea laud ja uim ning 12-ruudune toimiv Gaastra.(Tegelikult siis 11-ruudune, nagu selgus, mis annab tema sooritusele palju juurde arvestades kehakaalu). Meigol teadagi hea varustus, millest sai purje näol osa ka Meelis. Korralikus vormis Lauri oli ka formulaga...


Vaigistasin aju vasaku poole hüpokampuse, et olla ilma mõtlemata. Vasakpoolne amüktaala hakkaski tööle ja olin seetõttu vee peale minnes seletamatult õnnelik. Noh, ok... takistavad sünapsid ei hakanud veel läbi kõrbema ja päris kindlasti oli oma osa selles rõõmus ka asjaolul, et õnnestus isegi paariks momendiks glissi pumbata. John kohendas veidi rada ja punane lipp läkski üles. Uups, mis mu plaan oligi?!


Tegelikult oli plaan selline, et nii vaikse tuulega oli vaja startida võimalikult kõrgelt ja jätta pumpamise jaoks allatuult ruumi. Pin-end asus küll märgile kõvasti lähemal, aga kui kohe glissi ei saa, siis svertlaevastiku alla jäämine tähendab kindlat tiksumist, mis tähendab kohta teises kümnes. Jagasin veel 30+ naistegrupile mõned näpunäited ja endale näitasin näpuga, et liiga kaugele hoogu võtma ei maksa minna. Ja nii see siis läks jälle. Raivo stardiplaan tundus sama olevat, kuid ma olin õigel ajal õiges kohas ja seda oli ka väike tuuleiil. Tegin, mida tegema pidin, ehk siis pumpasin ja pumpasin ja pumpasin ja glissasin minema. Esimesesse märki jõudsin korralikult liidrina. Siis tiksusin teise märgivahe ja õrna pagi abil sain Raivo ees uuesti minema. Finishis ei suutnud kätt tõstmata jätta, sest esimene „bullet“ oli käes!


Teises stardis sain küll jälle liikuma, kuid liigne tiksumine rajal tingis Raivo järel finisheerimise ning teise koha. Tasakaal oli saavutatud (elus juhtub head ja halba), et kõik lihtsalt ei tuleks ja kogu võimalike võimaluste spektris jäi ikkagi lootus, et tuul ka vähekene tõuseb. Kohalik kindral John noomis mind laiskuse pärast, sest talle tundus, et pumpasin oluliselt liiga vähe teises märgis.


Kolmandas stardis jäin natuke kinni. Parem amüktaala saatis 40hertsise ärevussignaali, seda enam, et Neeme pääses natuke altpoolt glissis minema. Tegin kõige kehvema stardi, ehk siis 3 sekundit hilja peaaegu kaatri mootorisse sõites. Siiski sain taas Raivo pealtuulde ja Neemele järgi. Teisel sirgel vaikis tuul jällegi. Neeme gliss lõppes minu ees aga kohalikule käsuahelale vastavalt ei jätnud ma pumpamist. 40meetrit Neemest eespool ja 10m enne märki kaotas käsuahel oma toime... või siis lõppes tuul... või siis ei jaksanud enam (mis pole tõenäoline). Tänu Johni korraldusele võitsin siis ka kolmanda sõidu. Kaldal hakati suppi andma (vist jälle Johni korraldus).


Hea positsiooni tõttu oleksin kaldale chillima jäänudki, aga varsti läks Zulu lipp kaldal üles. 20 minuti pärast algaski jälle protseduur stardikaatris. Tuul oli kõvasti parem, kui enne. Sain kaugemalt hoogu võtta ja täpse stardi teha. Aga karm reaalsus tabas mind juba esimesel sirgel, kui Neeme lihtsalt mööda sõitis. Selle tuulega ja kõigi võimaluste juures oli ilmne, et jään kiiruses alla. Peaaegu oleksin vanduma hakanud, kuid hüpokampus* õnnestus välja lülitada. Teine koht finishis sundis plaane üle vaatama. Selge oli see, et stardid pean nagunii ideaalsed tegema. Saadud positsiooni tuleb tuult kattes hoida ja manöövrid kiirelt teha. See oleks minu võimalus.


Viiendas sõidus õnnestus kõik jube hästi kuni teise sirgeni. Siis tulid vastu teised võistlejad ja ma pidin valiku tegema. Esimene variant oli võtta kõrgust juurde, eeldades tuulevaikset lõiku ja sõita vastutulijatest mööda segamata pealtuules ning säilitades võimalust glissi hoidmiseks allatuult keerata.... teine variant oli loota pagile ning kimada otse märgi poole vastutulijate alt, samal ajal kiirust hoides. Tundus, et veepind eemal on sile ja ees on tuuleauk, mispeale valisin esimese plaani... mis oli viga. Tuult tegelikult jätkus, mina kaotasin kõrgust võttes kiirust ja Neeme sööstis teiste alt läbi ja minust mööda. Lauri tegi vasakuga vastu tulles ka ärevaks, kuid keeras siis järsku allatuult, loodan ,et jäi püsti. Enam ma katta ei saanud ja kuna ta glissist välja ka ei vajunud, siis pressisime niimoodi lõpuni. Tundus tore, et lõpusirgel vahe nagu ei suurenenud. Midagigigigi...


Peaks tegema nüüd ühe hea sõidu, ütlesin endale ja Universumile. Muidugi sisuliselt olengi mina Universum ja Universum on mina, sest kõik on üks ja seesama (substants?), kuid siis ütlesin ma ju sama asja Neemele?!... Aga vahet pole praegu... sest start tuli korralik. Mõõtsin ikkagi aja välja nagu by book ette nähtud ja õige sekundi sees olin üle stardiliini. Seekord sain nii, et liini ületasin kerges allatuules, mis lubas kiirenduse ja päästis ka tuuleaugust, kuhu teised vajusid. Katta polnud kedagi vaja, võitsin praktiliselt märgivahega. Mulle paistis korraks, et isegi John oli nagu selle sõidu üle uhke. Selle kohta võiks öelda egotripp aga Ego kui mõte ei saa luua omaette reaalsust, sest teda ei ole iseseisvalt olemas... Päeva lõpuks olin tabelis esimene!


Seda tuli muidugi tähistada! Sõin uues Nasva klubis mitu praadi ja Nimesponsor tegi korralikult lõõgastust välja. Siis käisime Matiga poes, võtsime head ja paremat, muuhulgas normaalses koguses veini, et majakeses asjad selgeks rääkida. Kell pool 10 oli teema täiesti üleval, rahvas kohal ja korralik bardakk. Millegipärast haigutasin ja hiilisin magama. Dragonflyga ei jõudnudki seltskonna ees eputada.

Pilt

Tüüpiline pilt võitlusest. Mina olen enne jibe juba lahti haakinud ja seetõttu vajusin rohkem endapoolse serva peale. Muidu päris sarnased asendid :)


Hommik... no ärge nüüd palun liiga rõõmsaks muutuge – ärkasin üles ja minu kõrval magas Lauri... ja Lauri kõrval Meelis, kusjuures Meelise pea oli millegipärast voodi jalutsis. Õnneks olid kõik sündsalt riides ja jäid endale kindlaks. Nähes, et kõigil on erinevad tekid, rahunesin veel rohkem maha. Et rahvast oli palju, siis tõin lähedal asuvast poekesest kohvi juurde. Anneli seekord pipraomletti ei pakkunud ja mul ei läinud söök hästi sisse, sest kosmose energiat oli eriliselt pika une jooksul palju minuni jõudnud. Auto oli Nasvale jäänud, mistõttu hilinesin skippersile terve minuti. Daamide autoga tulles läheb ikka ju aega....


Tuul oli eriti hea. Meelis vaatas slallikamade poole, Raivo võttis formula. Vaatamata minu tõesti heale stardile, suutis Neeme esimeses märgis varem kohal olla. Kiirusevahe oli ometi väga väike millegipärast ja jibesin optimistlikult. Manöövri ajal selgus, et outhauli kumm oli mu trapetsikonksu otsa jäänud ja tiris mind teisele poole purje tagasi. Sain kuidagi lahti haagitud, kui üks noorsportlane oma purje mulle ette langetas. Ei olnud midagi teha, pidin seisma, tiksuma ja mööda ukerdama. Ma isegi ei pobisenud midagi, sest vaevalt see saarlaste vandenõu oli... ja kui oli, siis tuleb kõik neile tagasi. Ulja jibega möödusid minust Lauri ja Meigo. Lahtipääsenuna proovisin neid püüda, kuid pidin neljanda kohaga leppima.


Otsustasin taas, et enne lõunat tuleb vähemalt üks hea sõit teha. Sama ei otsustanud Kalev, keda John stardikaatriga päästma asus. Tuul oli jälle tõusnud. Et mu manöövrid millegipärast 11-ga ilgelt aeglased olid, kasutasin päästetöödega seoses tekkinud aega ja läksin kaldale 9,8 purje rigama. Stardisignaalide ajaks olin platsis ja igatpidi taastunud. Uurisin raja paigutust ja tegin plaani pinendist startimiseks. Gliss oli ju kindel ja minu ajastused seni teistest selgelt paremad. Seega oli vaja sõita kohe lühemat teed pidi ja vajadusel ainult natuke katta. Start õnnestus! Vasakul halsil sain korraliku kiiruse, kohati oli 9,8 isegi täies jõus töötamas. Neeme ja Meelis tulid väga minu taga ja hetkeks sundis Meelis mind isegi kõrgust võtma. Enne märki pingutasin sellega taas üle ja andsin juhtpositsiooni käest. Teisel lõigul oli tuult vähe, kuid kontrollisin oma kurssi ja käiku. Neeme koperdas korraks jibes ja Meelis võttis riski, proovides minu ja märgi vahele kiirendada. Kuna ta Neemele otsa keerata ei saanud, siis lasi pikemaks ja koperdas ka. Minul õnnestus hea trajektoor ja betoneerisin oma teise koha selles sõidus. Samas nagu ei olnud rahul ka, et imelikke apse tegin. Ehkki Meelis tunnistas, et mu järel oli väga halb sõita, mis vastas minu katmistaktikale.


Kuna natuke jahe oli vees passida, siis läksin kaldale. Peab ütlema, et väga mõnus on küll selle tuulega sõita siin. Tekk ümber ja ootad mõnusalt päikese käes järgmist starti. Sokutasin oma agendid ikkagi kuulama, et mida põhigrupp plaanib. Selgus aga, et arutasid vaid mu purje suuruse üle.


Et pinendi start õigustas, siis jätkasin selle stardiplaaniga lõpuni. Kolmandas sõidus leidsin nagu hea tunnetuse, sain uime peale, purje stabiilsesse asendisse, isegi veidi püsti ja märkasin, et taas minu järel startinud konkurendid ei saanud mind kätte. Keerutama rohkem ei hakanud vaid hoidsin ennast väga napilt neist kõrgemal ja jibed sain ka väikse purje eelisega kiiresti tehtud. Keerasin järsult, et keegi vahele ei pääseks – glissi on mul ju teistest lihtsam saada. Veel üks Bullet!!! Ja suppi sööma.


Kaldal nägin, et naised30+ on peaaegu kõik kohusetundlikult kiivritega. Ma ise tundsin, et mul on peas God-helmet (guugelda, kui ei tea), nii chill ja lahe oli võistelda. Tuul jälle tõusis ja Neeme oli slallikamad valmis riganud. Kas võtta slallikad ja olla parim üldarvestuses või alistuda vaid parima formulatiitli pinnale? Vaatasin merd ja kohaliku konkurendi kavalusi ja hakkasin ka slallipurje rigama. Elena tõi kenasti mu JP tagasi ja sai isonicu vastu, Z uimega! Aga äkki läks L-lipp kaatris üles ja ma jätsin kõik pooleli. Aitasin veel naisvõistlejal laua tagasi vahetada. Enne stardiala on veel üks madalik, niisiis kaldalt glissis starti ei saa. Ja juba läks punane lipp... Vist olid nii head emotsioonid päevast, et jäin rahulikuks – kaotus eksisteerib ainult hirmuna. Kui sa seda ei karda, siis polegi nagu päris kaotus... Ühtlasi oli ka tore, et olin ajaliselt välja mõõtnud madaliku ja pinendi vahe. Seega sain täiesti rõõmsa näoga otse kaldalt startida ja sekundipealt hooga üle liini. Nii hea meel oli, et unustasin konkurendid - muidugi lipsas Neeme mööda. Korraks veel tekkis lootus, kui sain ootamatult jibe jaoks ruumi ja siis tulin ikkagi teisena lõpuni. Oli aeg ennast noomida tähelepanu kadumise eest.

Käisin jälle omaette kaldal ja mõtlesin kõik motiveerivad ja fokusseerivad mõtted läbi. Üks korralik sõit on veel vaja teha ja üks ongi jäänud!!! Üllatuseks hakkas tuul kaduma. Nägin siiski mingit pagi tulemas ja kuna olin vähese tuule tõttu igaks juhuks kõrgemale startima läinud, siis sain selle iiliga kaasa minna. Kas kõik või mitte midagi! Start tuli nii täpne, et vaatasin üle õla mitu korda kaatri poole. X-lipp ei tõusnud ja teised jäid pisut maha. Järgmises märgis oli veel Raivo mul päris järel, peale flippamist tundsin täielikku tuulepuudust ja Neeme tuli suure hooga juba jibema ja mul oli ainult 9,8... rebisin siis nagu elu eest glissi, riskides selgelt isegi kursiga, kuid sain eest ära ja viimase sõiduvõidu kirja!


Ega ei olnud nüüd kohe üldse selge, kes siis lõpuks võitis. Läksin tegin veel formulasõitu peale, ilm ja vesi ja temperatuur olid nii super. Tuul tuli ka tagasi. Käisin isegi niisama ujumas. Pärast selgus, et tulemustes on punktivõrdsus. Seega minu stabiilsemad sõidud andsid esikoha. Igatahes oli äge lahing! Auhindadele jäid korgid peale, vaja ju koju sõita roolis. Naised 30+ said ka kõik poodiumile, mis sa veel oskad tahta!!! Mulle Masterite, formula ja üldarvestuse esikoht. Meeleolu ülev ja frontaalsagarates aktiveerusid sotsiaalsed oskused ning kõnevõime. Kes arvab, et BF-il osalemine on mulle üks ebaküps egokaitse mehhanism, siis mõelge, et harjutasin slalli EMV jaoks starte mängiva naistetreenerina.


Väikese Väina juures lendasid haned juba parves – hallad taga.


*Hüpokampuses (ajuosas) pesitsevad negatiivsed emotsioonid ja mida vähem neid seoseid ajus lasta tekkida, seda vähem harjuvad nad tekkima.

Tulemused

5 089 vaatamist

1 Kommentaar

  1. Ehk tundus Sulle minu vana 2009 11,0 Gaastra suurem mingil teisel põhjusel. Tavaliselt on konkurentidel kõik asjad suuremad, paremad, kiiremad ja tulevad pingutamata kätte!!!
    Üle hulga aja on pliiats Aivari käes vorminud surfikirjandusliku filosoofilise meistriteose. Edu sulle.

    Neeme 19. sept 2014 kell 01:07