Formula. Eestikad.

29/09/2013 (Hardcore)

 Kevadel jätsin eestikad ära ja tunnistan, et kerged süümekad painasid terve suve. Nüüd tahtsin kindlasti sõita. Hommikul oli tuul otse idast, seega start päris kaugel merel. Träki panin keskmisest 1cm tahapoole, sest vesi oli sile ja kontrolliga tõenäoliselt vaeva polnud oodata. Purje downhauli tõmasin siiski 2 ja poole sõrme peale, lowendi kolme asemel. Seega pool cm rohkem ja üsnagi kiiruse settingud.

Välja tuli minna õigeaegselt, jõudsingi korrektselt stardialasse. Sellele eelnes loomulikult paras töö, sest ilm oli eriliselt pagiline. Rada tundus pääääris pikk vaikse ilma kohta. Mõtlesin korraks järele: keerutav tuul – seda ma olen ju technoga harjutanud, hea! Pikk ja füüsiline rada, tõenäoliselt paljude pumpamistega – jälle mulle sobiv! Andke nüüd ainult start!!! Aga seda ei tulnud... Iseenesest õige otsus antud oludes. Kimasime siis niisama pagides ringi. Korra tuli Timo mulle vastu ja väga hea oli vaadata, kuidas laud veest väljas lendas. Ainult ahter toksis natuke vastu chopiharjasid, nagu päris kohe. Kui technod startisid, sõitsin formulaga nende alltuules kaasa ja tegin treeneritööd. Kaldale saades oli 2 tundi märkamatult veerenud.


Mõningane puhkus, natuke kerget sööki ning siis tuul keeras. Kirdesse, nagu pidigi. Ühel hetkel tuli jälle minna.


Tehti 4 starti.
Tuul veidi veel keerutas ja mulle tundus, et kalda poolt minek oleks kaotus juba ette. Samas on mul väga vaja puhast tuult, et oma sõitu teha. Seega läksin stardist paremaga, natuke varem, kui teised ja kuna oli väike kaatri eelis, siis proovisin startida niivõrd eraldi, kui võimalik, aga siiski liini kaatripoolsest küljest. Kaks korda see õnnestuski. Esimese sõidu esimese märgi võtsin isegi enne Johni, kuid kuskilt oli mu ees Betti!!! (Vist kaks lisapauti, mis sellel võistlusel tiheda konkurentsi tõttu alati kohakadusid tähendasid). Mäletasin Liepaja-päevilt, et ta suudab väga hästi üllatada ja olin valmis, kuid alltuules osutus mu käik palju paremaks. Samas mitte liiga heaks, sest Tristen, Rainer ja teised noored jäid ette. Teisel ringil õnnestus Rainerist ja Andust siiski mööduda (huvitav, kuidas mu esimene krüss siis nii halb oli!?) . Meie sõidugrupis suuri vahesid ei olnud, oli võitlus otsast lõpuni ja põnev. Teises sõidus kordus asjade käik, kuid John oli kaugel ees ja Bettit ei näinudki. Allatuules sain Neemest mööda, viimasel ringil sõitis ennast tuuleauku ka Kivistik, näidates mulle hea halssimise koha sellega ära. Lõpp oli räige tagaajamine, kus lõpusirgeks kohe Kivistiku järel märki jõudsin aga mööda jibeda ei saanud. Läksin allatuult kiirenduse peale välja, sain lauad kõrvuti ja meetri ettepoole isegi. Vana rebane ei lasknud mul siiski puhtas tuules finisheerida, keeras mulle pealetuult nii lähedale, kui sai ja võttis paari meetriga võidu. See oli väga lahe äksion jälle!!!

Sellest on isegi PILT. Muidu pead kaamerasse jäämiseks olema esikümnes, alasti või kaunis blond naine. Rohukõrreks kehastumine aitab ka, need on igas surfivideos aukohal. Ekslikult arvatakse, et suust väljas keel midagi loeb - proovitud.


Tõstsin nüüd poomi natuke ja kavatsesin kohta parandada. Kahjuks kukkus mul 40sek enne starti halsi peal puri vette, mida ei mäletagi, et oleks olnud varem. Seega startisin 10 sek liiga hilja, kaatrist ja teiste järel. Ootmatult ujus stardis kaatri taga Rainer, kes oli seal mingi friistaili peale vist läinud. Ajasin oma gruppi taga ja tuul tõusis, tõusis, tõusis... vahepeal oli päris survive juba. Sain ometi grupi kätte, kuid mööda mitte. Taas oli viimases märgis ülitihe rebimine. Neeme läks 6-7m eespool, tema järel Andu ja mina. Ma tean, et mu halsid on kiiremad ja tegin plaani valmis, kuid Andu kattis märgi kenasti ära ja siis viskas purje korraks käest ja mulle täpselt ette... pidurdasin kõvasti, kui samal ajal Neeme juba läks ja Andu sai ahvikiirusel ennast sõiduasendisse. Niisiis ikka nende järel aga Rainerist ees. Selle kõva tuulega (Pirta mõõtja pagid 12m/s) oli keskmise ilma trimmi juures räigelt väsitav sõita. Tegelikult olid meie grupis paljud võrdlemisi läbi, oli katkestajaid ja isegi Erno võttis väiksema purje.  Ma tundsin karated (jalaga kämmide ümberlükkamine peale pauti või halssi) tehes esimest korda elus tõelist krampi surfi ajal... Panin poomi pisut allapoole ja otsustasin vasaku halsiga startimise kasuks, sest tuul keeras nii.


Vasakuga olid tulnud ka Niine, Rolle, Karla ja Kivistik. Enne signaali sõitsin Niine järel ja kohe minu taga oli Rolle. Niine võttis järsku käigu täiesti maha, mistõttu riskisin tema alt hooga läbi sõita ja jäin 1-2 sek startimisega hiljaks. Selgus, et tal oli kell valesti käinud ja seda valjuhäälset iseendaga pahandamist kuulsime terve esimese krüssu esimese lõigu. Pugesin vasakuga stardist peaaegu läbi, kui tuli Timo... mängu astus veel allatuule märk ja ma olin sunnitud 15m kõrgust ära andma. Valus! Seepeale jäin hästi tõusnud Niine ahtrivette ja vajusin tasapisi alla. Tagant tulev „rong“ (Rolle ja Kivistik ja Karla) sõitsid üksteis järel mu pealtuulest läbi, sealt välja ei suutnud ma mitte kuidagi ronida. Selline kaelani-mülkas tunne oli juba. Lõpuks tundsin, kuidas tuul vastu keeras. Niine pautis ees ja mina samal ajal - vist oli sama mõte... Kivistik läks veel edasi ja sina ta jäigi. Pressisin nüüd ma mis pressisin, märki välja ei läinud... lisapaudid... ja lõpetasin „meie vaguni“ lõpus.


Räigelt läbi olin omadega. Eks see eelnev 2-tunnine vee peal kõlkumine ja pumpamine tegi oma töö. Kellegi GPS oli näidanud läbisõiduks 160km! Ja siis veel tugev tuul. Kohad 13-13-13-12 andsid kokku 14. koha. Kummaline, kuid tõsi.


Taastumise ajal kuulasin kogenud kaasvõitleja Kivistiku õpetussõnu, mis sisaldasid mõtet sõita hetke tuule, mitte konkurentide käigu järgi. Panin oma veriseid varbaid vaadates selle kõrva taha.

2 851 vaatamist

Lisa Kommentaar

Ühtegi kommentaari veel ei ole